Pildilugu isiklikust ja samas ühisest

Marge Monko lõpetas tänavu Eesti Kunstiakadeemia, kus tema lõputöö käsitles samuti inimese, täpsemalt naise isiklikku sfääri 19. sajandil läbi hüsteeria analüüsi. Ka Monko varasemad tööd on peamiselt keskendunud ikka inimesele, tema suhetele iseenda ja teistega. Monko pildiseeriatel on tavaliselt alati psühhoanalüütiline tagapõhi.

Nüüdne näitus tegeleb samuti inimese personaalse tasandiga, kuid seda palju lihtsamas ja igapäevasemas võtmes. Ei ole vaja mingeid eelteadmisi. Pildid räägivad jutukesi ning esitavad lõike elust ja olemisest, mis on lähedased kõigile inimestele. Seega laieneb esialgu autobiograafiline temaatika paljudele, kuigi ta ei loo stereotüüpe. Pigem räägib see näitus meie kõikide võimalikest ühisosadest, mida me igapäevaelus ei pruugi tunnetada.

Krista Mölder tegeleb isikliku ruumiga. Ta on teinud lähivaateid argiinterjöörist esmapilgul harjumatutest nurkadest, tabades niimoodi huvitavaid valguse ja värvide mänge. Uutmoodi vaated tavalistele asjadele tuletavad meelde nende kadunud erilisust.

Krõõt Tarkmeel käsitleb nägemispuudega inimeste ja kunsti tajumise vahelist probleemi. Töö "Wanna Touch My Favourite Band?" (eesti keeles: "Kas tahad katsuda mu lemmikbändi?") koosneb valgetest maikadest, mille rinnale on kinnitatud pisikesi kombatavaid esemeid. Eriliseks ja sümpaatseks teeb selle töö asjaolu, et nende esemetega on igale särgile kirjutatud pimedate kirjas mõne bändi nimi. Dešifreerimiseks on kõrval antud ka pimedate kirja tähestik. Teadmata jääb, kas nägemispuuetega inimesed ka tegelikult neilt särkidelt lugeda võiksid.

Soome kunstniku Jari Silomäki töö "Outsider'i isiklikud sõjakogemused" näitab elavalt, kuidas sõda on enamiku inimeste jaoks muutunud abstraktseks, kaugeks. Tundub, et kunstnik on tahtnud näidata, kuidas n-ö olematu sõja märgid võivad luua erinevatest objektidest vastakaid tähendusi. Nii meenutavad kuuliaugud betoonseinas tähistaevast ja miiniväli pakub esteetilist elamust.

Iraagi päritolu kunstnik Adel Abidin annab näpunäiteid üheöö suhteks, Kaarel Nurk pakub vaadata fotoreportaaži isiklikest hetkedest, Sigrid Viir on kokku viinud isikliku ja avaliku.

Isikliku sfääriga tegelevatel töödel on alati oht jääda provintslikuks, eriti Eestis. Paarisnäitus "Up Close and Personal" on selles mõttes rõõmustav erand.

Autor: Ragne Nukk