Novaatorid uudised

Kolmapäeval Šveitsi ja Prantsusmaa piiril käivitunud suur hadronite põrkur (LHC) tekitab endiselt ka Eesti meedias küsimusi, ega kiirendis tekkivad osakesed too endaga kaasa maailmalõppu.

LiveScience võttis kokku rea küsimusi, mida maailma suurima teaduseksperimendiga seoses on ikka ja jälle esitatud.

Enne LHC käivitumist on palju olnud juttu mikroskoopilistest mustadest aukudest, mis tekivad üliväikeste osakeste kokkupõrkel ning mis võiksid alla neelata kogu planeedi.

Füüsikute sõnul ei ole sellisteks kartusteks vähimatki alust. Esiteks on kiirendis mustade aukude tekkimise tõenäosus äärmiselt väike, kasvõi gravitatsiooniseadust arvesse võttes.

Aga kui see peaks juhtuma, nagu mõned teoreetikud on oletanud, siis oleks need mustad augud nii ebastabiilsed, et nad kaoks kohe pärast tekkimist. Maa allaneelamiseks ei jääks lihtsalt aega.

Jällegi on räägitud, et põrkuris võiks tekkida veidrad osakesed ehk veideraine, mis muudab kogu meie planeedi veideraineks.

Samasugused hirmud olid üleval kaheksa aasta eest, kui Brookhaveni uurimiskeskuses relativistlike raskete ioonide kiirendi. See kiirendi on ohutult töötanud aastaid, kuigi seal oleks veideraine tekkimise tõenäosus oluliselt suurem kui LHC puhul.

Sel suvel oli nii Euroopa inimõiguste kohtul kui ka USAs Hawaii föderaalkohtul lahendada hagid, mis püüdsid LHC käivitamist takistada, kuid need ei saanud siiski LHC puhul takistuseks.

Euroopa tuumauuringute keskuse peadirektor Robert Aymar ütles, et LHC võimaldab detailselt uurida meid ümbritsevat loodust. "LHC on ohutu ning kõik oletused, et kiirendi võiks kujutada ohtu, on puhas ulme," lisas Aymar.

See on 27 kilomeetrit pikk maa-alune tunnel, osalt Šveitsis, osalt Prantsusmaal. Tunnelis on 9300 magnetit, mis juhivad kaht teineteisele vastassuunas liikuvat osakestevoogu nii kaua, kuni voogudel omavahel kokku põrgata lastakse. Kokkupõrkes vabaneb tohutu hulk energiat ning loodetavasti ka mõned senitundmatud osakesed.

Ühe 27kilomeetrise kiirendiringi läbib osakestevoog sekundis 11 245 korda - seega on kiirus 99,99protsendiline valguse kiirus. Igas sekundis toimub 600 miljonit kokkupõrget.

LHC on võrreldes teiste kiirenditega superkiirendi: suurim, võimsam ning kõige võimsamate ja keerukamate detektoritega.

Kuigi maailmas on terve rida kiirendeid, on neist igaüks ehitatud mingi kindla eesmärgiga. Teadlased loodavad, et LHC võimaldab vastata küsimustele, millest meie universum koosneb, millest koosneb tumeaine ning miks koosneb universum ainest, aga mitte antiainest.

Maapind kaitseb kiirendit kiirguse eest, mis võiks eksperimente takistada. Lisaks oleks maa peal nii suure krundi ostmine ülikallis.

Hadronid on kvarkidest koosnevad liitosakesed. Kvarkidest koosnevad suuremad osakesed, näiteks prootonid ja neutronid. LHCs tehakse katseid kahte tüüpi hadronitega - prootonite ja plii-ioonidega. Esiteks on neil laeng, mis võimaldab neid elektromagneetiliselt kiirendada, teiseks on nad püsivad ega kaota kiirendis liiga palju energiat.

Imepisike kuuejalgne olevus elas üle teekonna kosmosesse, mis oleks hetkega tapnud inimese ning enamiku teistest eluvormidest.

Esimeses sellelaadses katses lasid teadlased loimuriteks nimetatavatel elukatel otseselt kokku puutuda avakosmose karmide tingimuste ja hävitavate kiirgustasemetega, viies loomad kosmoselaeval Maa orbiidile. Paljud neist jäid ellu, kirjutas LiveScience.

Loimurid olid kosmoselaeva FOTON-M3 pardal, mille Euroopa kosmoseagentuur saatis teele 2007. aasta septembris. Loimuritel lasti kokku puutuda avakosmosega ning seejärel toodi nad tagasi Maale, kus neid põhjalikult uuriti.

Suur osa loomadest elas vaakumi ja kosmosekiirgusega kokkupuutumise üle. Ellujäänud olid peale oma reisi võimelised isegi paljunema. Kuidas nad sellega hakkama said, jääb teadlastele mõistatuseks.

Veepuudusel jäävad loimurid uinuvasse olekusse, mille korral nende keha tõmbub kokku ning ainevahetus peatub. Sellises surmasarnases olekus suudavad nad siiski säilitada oma rakkude struktuuri kuni vee tagasitulekuni. UV-kiirgus on valgusest lühema lainepikkusega elektromagnetkiirgus, mis võib elusaid kudesid tõsiselt kahjustada.

Lisaks võivad nad kahjustada ka rakkude geneetilist materjali, põhjustades näiteks nahavähki. Avakosmose kiirgust peetakse ka steriliseerivaks.

Tööd juhtinud Rootsi Kristianstadi ülikooli teadlase K. Ingemar Jonssoni hinnangul võis ellujäänud loimurite DNA siiski kahjustusi saada, kuid loomad tulid nende kahjustuste parandamisega kiiresti toime. Kui teadlased suudaksid mõista, kuidas nad seda tegid, oleks sellest kindlasti abi meditsiinile.

"Vähiraviks kasutava kiiritusteraapia viga on see, et kahjustatakse ka täiesti terveid rakke," sõnas Jonsson. "Kui me suudaksime leida need molekulid, mis loimurite DNAd parandavad, võiksime aidata kaasa kiiritusteraapia ohutumaks muutmisele."

Meretaseme tõus - kas filmilik viimnepäev või mitte?

Järgmise saja aasta jooksul merevee tase küll tõuseb, kuid mitte katastroofiliste tasemeteni, näitab värske uurimus.

Tõenäoliselt jääb maailmamere taseme tõus 2100. aastaks 0,8 ja 2 meetri vahele.

See pole kaugeltki nii palju, kui mõnede teadlaste ennustused, mis hoiatavad isegi kuni viiemeetrise merevee taseme tõusu eest.

Kuigi merevee taseme tõus ei tekita ilmselt katastroofifilmilikku maailmalõpuolukorda, ei tohiks siiski arvata, et see tõus pole tähtis, ütles uurimuse juhtautor Tad Pfeffer Boulder Colorado ülikoolist ajakirjale National Geographic.

Kõige kiiremini soojenevad kasvuhoonegaaside mõjul just polaarpiirkonnad ja kõrgemad mäestikud. Selle tulemusena on liustikud, jäämütsid ning Gröönimaad ja Antarktikat kattev igijää hakanud sulama ja lahti murduma.

Uues uurimuses võtsid Pfeffer ja tema kolleegid luubi alla neile ebarealistlikuna tunduvad ennustused viiemeetrise meretaseme tõusu kohta. Nad uurisid, kui palju kiiremini peaksid Gröönimaa liustikud merre liikuma, et sellist hiiglaslikku merevee tõusu põhjustada.

Viiemeetrine tõus eeldaks, et liustikud peaksid liikuma ebarealistlikult kiiresti. "Me ei saa ütelda, et see on võimatu, kuid see hinnang on siiski ülimalt ebatõenäoline," ütles Pfeffer.

Ajakirjas Science avaldatud uurimuse järgi oleks usutav, et merevee tase tõuseks 2100. aastaks kahe meetri võrra. Nii ujutataks üle enamus Bangladeshist, mis jätaks koduta kümneid miljoneid inimesi.

Samuti oleksid ohus mitmed madalal asuvad rannikulinnad nagu näiteks New Orleans ja New York. Tallinn jääks suurelt osalt puutumata, kuid Pärnul ja Tiskrel võib olla põhjust tõsiselt muretseda.

Autor: Villu Päärt