Riskifondid pinnuks silmas

Dean P Foster 15. september 2008, 00:00

Kujutlege, et ostate tippklassi autot, kuid teil ei lubata kapoti alla vaadata. See, mis sees on, jääb saladuseks. Lisaks ei saa te teada, kuidas sarnased sõidukid on tehtud, kuna teisi selliseid ei ole olemas. Tagatipuks puudub autol ka garantii.

Sama loogika rakendub riskifondide puhul. Investoritel ei ole tavaliselt võimalik teada, kuidas need toimivad, ja mingeid garantiisid ei pakuta. Lisaks võivad riskifondi juhid hõlpsasti suurt tulusust vahele jäämata "teeselda".

Nägemaks, kui suurt kasumlikkust teeselda on võimalik, vaadelgem üsna haruldast sündmust, näiteks S&P 500 kukkumist järgmisel aastal rohkem kui 20%. Sellised sündmusi hinnatakse tavaliselt derivaatturgudel, mis hindab S&P sündmuse kümme senti dollarilt. Derivatiiv maksab nüüd kümme senti ja toob sisse 1$, juhul kui sündmus aasta lõpuks toimub, kuid ei midagi, kui seda ei toimu.

Vaatame Ozi, kes on füüsikadoktor. Tal puudub investeerimisanne, kuid ta tunneb tõenäosusteooriat ja juhib riskifondi väärtusega 100 miljonit dollarit. Ta otsustab müüa optsioone S&P sündmusele. Selleks, et oma kohustusi optsiooniomanike ees täita, juhul kui sündmus toimub, paneb ta 100 miljonit dollarit üheaastastesse USA riigikassa võlakirjadesse, mille tootlus on 4%. Seejärel müüb ta 100 miljonit kindlustusega kaetud optsiooni, mis toob sisse kümme senti dollarilt ja seega neto 10 miljonit dollarit. Ta paneb selle 10 miljonit samuti riigikassa võlakirjadesse ja müüb veel 10 miljoni eest optsioone. See toob talle sisse veel miljon dollarit, mida ta kasutab kulude katmiseks.

Aasta lõpuks on tõenäosus, et sündmust ei toimu, 90%, seega ei võlgne Oz optsiooniomanikele mitte midagi. Fond ulatub 11 miljoni dollarini optsioonide müügist pluss 4% 110 miljoni dollari pealt võlakirjades, mis annab üsna helde kasumi 15,4% enne kulude mahaarvamist.

Lisaks on Ozi tasu standardne "kaks pluss kakskümmend - 2% fondide haldamise eest pluss 20% tulemuspreemiat kasumilt, mis ületab teatud piiri, näiteks 4%. Seetõttu saab ta pärast kulude mahaarvestamist rohkem kui 3 miljonit dollarit. Oz on õnnelik, et ta füüsikast loobus.

Kuna sündmuse toimumise tõenäosus on igal aastal ainult 10%, on võimalused, et enne sündmuse toimumist möödub rohkem kui viis aastat, peaaegu 60%, millisel puhul saab Oz tulu rohkem kui 15 miljonit dollarit, isegi kui fondi uut raha juurde ei tule. Muidugi, pärast mitut sellise kasumiga aastat võib Ozi fond tohutult kasvada, kuna uued investorid tormavad pirukast tükikest saama.

Kuid investorid ei tea, et Ozil ei ole annet. Nad näevad seda, mis juhtus, mitte seda, mis võinuks juhtuda. Seega juhul, kui sündmus lõpuks toimub, kaotavad oma raha fondi jätnud investorid kõik, samas kui Oz saab igal aastal netotulu üle 3 miljoni dollari, enne kui fond kokku kukub.

Pealegi on tulemus investorite jaoks sama isegi juhul, kui juhid on ausad ja üksnes mõtlevad, et nad saavad turgu lüüa. Oz ei pruugi olla ebaaus, ta võib lihtsalt arvata, et S&P langemise tõenäosus on tunduvalt vähem kui 10%

Kokkuvõttes seavad riskifondide juhid oma investorid ohtu, samas ise vähe riskides. Kui fond kokku variseb, ei saa investorid öelda, kas see oli tingitud halvast juhtimisest või lihtsalt ebaõnnest.

Regulaatorite jaoks kujutab see endast tõelist väljakutset. Pettust on raske tõestada, kuna juhid võivad alati öelda, et nad pidasid väljavaateid paremaks kui need olid. Samuti ei saa nad muuta stiimuleid, näiteks ebaõnnestumise eest karistades ning tulemuslikkuse eest premeerida, kuna kõik tasustruktuurid, mis premeerivad tõelisi finantsala võlureid, premeerivad ka šarlatane.

Samuti võib astuda samme investorite kaitseks. Kõikidelt riskifondidelt tuleks nõuda kohest registreerimist ja oma kasumite kohta regulaarset aruandmist. Juhtidelt nõuda, et nad investoreid väärtuse languse riskist teavitaksid, aitaks veel rohkem. Alternatiivselt võiksid juhid garanteerida kahjude piirid, mis sarnaneb autotootja garantiile.

Riskifondide huvides on julgustada suuremat reguleeritust ja läbipaistvust, et läbikukkunud fondide tõusulaine ei põhjustaks investorite usku ebaõnnestumise, mis lõpetab nii heade kui halbade võlurite ärist lahkumise.

Dean P. Foster on Pennsylvania Ülikooli Wharton Schooli statistikaprofessor. H. Peyton Young on Oxfordi Ülikooli majandusprofessor ja Brookings Institutioni vanem teadustöötaja.

Copyright: Project Syndicate, 2008. www.project-syndicate.org

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:43
Otsi:

Ava täpsem otsing