Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
'Tõehetke' usaldusväärsust tõstev leiutis patenteerimisel
Paraku pole see seade eriti kõrge usaldusväärsusega. Nüüd on esitatud uus aju-uuringute tehnoloogia, mis võiks aidata nii politseid kui ka meelelahutussaateid, vahendas New Scientisti uute patenditaotluste veerg.
Valedetektor ehk polügraaf mõõdab testitava hingamissagedust, pulssi ja higistamist, et tuvastada ärevust, mis võiks seostuda süütunde või valetamisega. Kuid ärritust võib põhjustada ka lihtsalt ülekuulatava positsiooni sattumine. Samas on ka inimesi, kes suudavad masina ära petta. Mõningatel hinnangutel ei ole valedetektori usaldusväärsus palju suurem sellest, kui küsimustele vastates teha lihtsalt juhuslikke pakkumisi.
Palju paremaid tulemusi saaks ajuaktiivsuse otsese mõõtmisega. Tänapäeval on selleks kaks meetodit: elektroentsefalograafia ja funktsionaalne magnetresonantstomograafia. Mõlemal on oma puudused.
Elektroentsefalograafia abil on võimalik aju funktsioonidest saada väga väikese lahutusvõimega kujutis. Funktsionaalne magnetresonantstomograafia on kallis, samas võivad uuritava pisimadki liigutused tulemust rikkuda.
Drexeli Ülikooli meditsiinikolledži teadlane Scott Bunce on välja mõelnud uue lahenduse, millele ta on esitanud patenditaotluse. Infrapunase lainepikkusega valgust tuleks kiirata läbi pealuu ajju ja mõõta, kui palju sellest tagasi peegeldub. Selleks protseduuriks on vaja spetsiaalset peapaela.
Tagasipeegelduv valgus on otseselt seoses sellega, kui palju on veres hapnikku, mis omakorda annab märku, kui aktiivne aju parajasti on. Bunce'i sõnul saab nende andmete põhjal jälgida aju aktiivsust reaalajas ning jälile saada, kas testitav valetab. Meetod on odavam ja lihtsam kui funktsionaalne magnetresonantstomograafia ja elektroentsefalograafiaga võrreldes on kujutis parema lahutusega. Sama meetodi abil uuritakse ka Alzheimeri tõbe.
Autor: Villu Päärt