Millal on tapmine õigustatud?

Kui eelmisel aastal lõi Neil Jordani filmis tänavatel omakohtu vormis korda muretsev kaaskodanik Jodie Fosteri kehastuses, siis "Õigustatud tapmine" annab pildi politsei poolelt. Staažikal politseinikul viskab lihtsalt üle ning advokaatide abi või muude võtetega karistusest ja vastutusest pääsenu saab oma karistuse. Selles teoses fataalse.

Ühelt poolt on ju lugu täitsa olemas - politseinik mõistab tänaval seda õigust, millest seadusesilm kohati jagu ei saa. Samuti on meeldiv filmi ülesehitus: toimuva taustal hüpped ajas ning vahelduva eduga oma kuritegusid üles tunnistav edukas ja tunnustatud politseinik, samuti kolleegid, kes mõrvarit otsides hoopis tsipa valele rajal sumpavad.

Teisalt jääb midagi puudu. De Niro ja Pacino, viimane eriti, ei tundu ekraanil usutavad. Pacino, kes näitlejana on hästi jõuline ja tugev, ei mõju mulle filmis mitte niivõrd kainelt mõtleva ja ühiskonna väärtuste eest seisva õigusemõistjana, vaid pikast politseinikukarjäärist kergelt ärakeeranud psühhopaadina, meenutades veidi ühes oma viimastest filmidest "88 minutit" kehastatud psühhiaatrit.

Nii et ühelt poolt vajutab film küll inimeste õiglustunde nuppudele ehk paha peab saama ja saabki karistatud. Sarnaselt Rambo sarja viimase osaga, kus nimitegelane Birma sadistlike sõdurite käest vabatahtlike aitajaid päästma läheb. Film on üles ehitatud ja keeratud nii, et rohke vägivalla edenedes ootab vaataja, et metsik ja katkise vaimse tasakaaluga endine sõdur juba kuulipilduja taha saaks ning ebaõiglusest verepudru teeks.

Teisalt tekitab film siiski mõned eksistentsiaalsemat tüüpi küsimused õigusest, õiglusest ja eetikast. On ju seadused ja kohtumõistmine inimeste endi välja mõeldud.

Filmihuvilised kommenteerivad teost kui reekviemi kahele Hollywoodi raskekahurväelasele. Tahaks loota, et nii see pole.