Tüütud tüüpmajad

Miks mõjub aga eramurajoone vaibana kattev tüüpmajakond häirivalt, linnaolukord aga näiteks mitte?

Asi on selles, et linnas on väga palju eri funktsioonidele vastavaid maju koos ning nende paiknemist linnaruumis reguleerib planeering. Eramurajoonidesse tekitatud keskkond on aga plass seetõttu, et tegemist on massilise ühefunktsiooniliste majakeste väljakuga, kus eramute vahele on tõmmatud lihtsalt elementaarsed pääsuteed.

Siiski on eramutellijad kippunud enim eelistama tüüpset eramurajooni keskkonda ning sinna ka veel tüüpmaja - kataloogitoodangut, mida tiražeeritakse majatehastes. Selge see, et asi on olnud rahas ja majanduslikus mõistlikkuses. Ent nüüd, kus buum läbi, on ikka päris nukker tüütuid tüüpmaju täis otsekui eramu-majandites jalutada.

Tüüpmajad iseenesest polegi mingid maailma kõige jõledamad asjad, mida intelligentne inimene peaks juba põhimõtteliselt vihkama.

Tavalised tüüpmajad on enamasti kas armsad viilkatusega puiteramud või siis pakutakse midagi lamekatuse ja kandilisema väljanägemisega kodu otsijale.

Viimastega minnakse enim alt, sest mida lihtsam on maja vorm, seda keerulisem on seda vormimängu kõlama panna ning välja kukub sageli midagi väga kohmakat. Sellised põhjamaised unistuste kodud nagu viilkatusega puitmajad võivad olla ükskõik kui diletantlikult tehtud - nende baasarhitektuur on nii lollikindel, et lõpptoode näeb väljast ikka söödav välja. Vaid plaanid võivad üllatada.

Tüüperamurajoonid teeb tüütuks asjaolu, et nendes pesitsevad tüüpmajad pole üksteisega piisavalt sarnased ega ka üksteisest piisavalt erinevad. Need on variatsioonid nii kitsastel teemadel, millel pole lihtsalt lõputute versioonide välja kandmiseks sisu.

Näha on, et majadel on sageli justkui häbi, et nad sellises seltskonnas olema peavad. Mõni nutikam arhitekt on katsunud luua hoonet just sellisesse iseloomutusse tüüpmaailma, ent seda on ikka väga keeruline teha. Raske on leida midagi, mida lahjast keskkonnast esile tõsta, millele kinnituda.

Eramurajoonides on palju häid Eesti arhitektide projekteeritud maju , ent metsikult on seda majamassi, mis meie linnaümbruseid kujundab. Ning need majad on välja mõelnud küll pigem juba arvuti kui arhitekt. Ning mitte kompuuter, vaid kalkulaator.

Tüüpne rajoon kannab välja vaid siis, kui seal on kõik majad ja väikevormid tõesti justkui ühe vitsaga löödud.

Nagu näiteks Emil Urbel Aaviku eramurajoon Tiskre kandis. Sealsed majad on väga sarnased ja pisikesed, krundid kitsad, ent ikkagi on õnnestunud luua tervik, mis on tervik. Ning majad saavad taolisest keskkonnast vaid väärtust juurde.

Aaviku eramurajoon on rohkem nagu suur kortermaja, mis on lihtsalt muruplatsile laiali laotatud. Kui Aaviku majakesed kui konstruktori mänguklotsid üksteise otsa laduda, saab kindlasti täiesti kena ja korraliku kortermaja, kus kõik elemendid ja detailid kõlavad orgaaniliselt kokku.

Tavapärasest, tüüpilises tüüpmajade piirkonnas sellist vaimset võtet rakendada ei saa, kuna kõik majad on küll tüüperamud, ent igaüks oma variatsioonidega.

Autor: Urmas Oja