Päästeplaan ei räägi asjast

Finantsasutuste päästeplaani läbi surunud USA rahandusministeerium käitus kui rongi taga ajanud koer, kes alles rongile peale hüpates hakkas mõtlema, mida siis nüüd pihta hakata.

Ministeerium peab nüüd terve karja inimesi tööle võtma, kes varasid hindaks, ja suure osa programmi elluviijaist väljast sisse ostma. Firmadel, kellelt tööd tellida kavatsetakse, pole aga üksikute eluasemelaenude hindamise ja haldamise kogemust, sest nad on valitsenud laenu- ja võlakirjaportfelle. Praegu ei leidu kedagi, kes teaks, mida peaks tegema, et inimestele kodud alles jääksid.

Aeg räägib samuti rahandusministeeriumi kahjuks. Paberimajandus, seaduses nõutud avalikustamine ja vajalike järelevalvesüsteemide loomine võtavad kõik aega. Kogu see süsteem peab olema paigas veel enne, kui esimene dollar käiku läheb.

Mina ennustan, et asi hakkab venima ja läheb aega, enne kui raha hädasolevatesse ettevõtetesse voolab. Siis on paljude jaoks juba liiga hilja. Sellest arusaamine suunab finantsturgusid langusele, avaldab USA Föderaalreservile survet intresside kärpimiseks ja muudab kokkuvõttes kogu päästeplaani maksumaksjale veelgi kallimaks.

Kuidas see seadus siis vastu võeti? Kõigepealt löödi kella, et kui Esindajatekoda päästeplaani heaks ei kiida, ootab meid finantskaos. Kui seadus kõigi üllatuseks läbi ei läinud, langes turg enam kui 700 punkti võrra, kuid teenis järgmisel päeval 400 punkti tagasi. Finantsmaailma lõppu ei saabunud.

Siis öeldi meile, et kui nüüd midagi ette ei võeta, pole homme enam pääsu. Viksiti kokku uus eelnõu, millele oli seadusandjate äraostmiseks külge poogitud uusi sätteid, nagu lisamaksukärped, abi mõnedele väikepankadele ja tagatisfondiga tagatud deposiitide piirmäära tõstmine. Finantsturgude põhiprobleemidega polnud neil asjadel midagi pistmist.

Asi läks Senatisse ja jälle selgitasid meile riigijuhid USAst ja mujalt, et ilma selle seaduseta järgneb kaos. Senat kiitiski seaduse turupsühholoogia parandamise egiidi all heaks. Ja mis sai? Turg kukkus ja vahepeal taastatud raha haihtus taas. Kaks päeva hiljem lasi ka Esindajatekoda seaduse läbi ning turg kukkus veel 150 punkti.

Kokkuvõttes tähendas hirmu külvamine turuosaliste kulukat külaskäiku psühhiaatri juurde, mille maksis kinni Ameerika maksumaksja. Need polnud ju tavakodanikud, kes lõpetasid pankadevahelise laenamise ja aktsiapakkide ostmise. Näib, et maksumaksja käib välja nüüd juba 800 miljardit dollarit, et Warren Buffett ennast mõnusasti tunneks.

Kommentaatorid püüdsid selgitada turu langust sellega, et 800 miljardit dollarit oli liiga vähe. Mulle meeldib rohkem seletus, et turg põlgas selle arstirohu ära kui kõlbmatu.

Nüüd on meil kehv seadus, mis ei tegele kolme peamise probleemiga, mis meie majanduse ees seisavad: ebapiisav kapital, liiga suur finantsvõimendus süsteemis ja elamute ülepakkumine.

On neid, kes usuvad, et turg on nüüd põhja jõudnud. Aga see on pigem hinnang turupsühholoogiale kui reaalmajandusele. Reaalmajandus jahtub, ja palju hullemini, kui veel mõni nädal tagasi oleks võinud arvata.

Praegu on investeeringuriskid kõrged ja meid ootab ees pikk aeglase kasvu periood, millele järgneb kiire pööre esmalt USAs ja siis mujal. Pööre ei toimu enne, kui USA eluasemeturg lõpuks stabiliseerub ja ülepakkumisest vabaneb. Päästeplaani arhitektid on siis ametist läinud ja Kongressile jääb arve, milles tal pole süüdistada kedagi peale iseenda.

Autor: Bob Eisenbeis