Kolm Õde pidutseb

Kolm Õde on hinnatasemelt üks Eesti kallimaid restorane. Eks neil ole põhjustki - ollakse ikkagi viietärnihotelli restoran. Pealegi on Kolm Õde Baltimaades ainuke hotell, mis kuulub nooblisse Design Hotelsi gruppi. Sünnipäeva puhul pakutakse oktoobris ja novembris viiekäigulist erimenüüd viie aasta menuroogadest, pealegi 50protsendise hinnaalandusega.

Nagu paljudes teistes kesklinnarestoranides, võetakse ka Kolmes Ões meid vastu ingliskeelse tervitusega. Jah, eestlastest kliente rohkem ei paista olevat. Kelner on armastusväärsus ise, tutvustab menüüd, vabandab üksikute väikeste toorainepuudujääkide pärast, mille tõttu mõned põhimenüüs olevad road ei ole parajasti saadaval.

Leiva-saiavalik tuuakse kaunil kandikul, oma maja küpsetisi tutvustatakse ükshaaval: "See on pähklitega, see on meeleib." Laual on soolahelvestega üleriputatud suurepärane või. Klaasiveinide valik ulatub kolmekümne ligi, pudeliveine ei jõua kokku lugeda. Tuleb meelde, et Kolme Õe restorani veinikelder ja veini-toidu kokkusobitamine on juba kahel korral ära teeninud maineka veiniajakirja Wine Spectatori auhinna. Jälle Baltimaades ainsana (isegi Soomes pole ükski restoran veel sellise auni jõudnud).

Eriliselt alanud õhtusöök ka jätkub erilisena: eelroaks on veise tartare, mida olla nautinud ka hotellis peatunud Sting. Naudime meiegi. Grillitud tuunikala on parimaid, mida Eestis olen söönud. Seda rooga olla pakutud ka kuninganna Elisabethile, kes taldriku kenasti tühjaks olla söönud. Sedapuhku pole toidu kohta öeldud kiidusõnad "kuninglik roog" enam trafaretne väljend, vaid tõde.

Edasi tuleb aeglaselt röstitud vasikapõsk punase veini kastmes - trendiroog, kus lihtsast põselihast on tehtud meeldiv maiuspala. Kogu juubelimenüü oli tõeliselt maitsev, ilma eranditeta. Tavamenüüst valitud puraviku ja valge trühvli supp grillitud kammkarbiga oli samuti tore roog, aga täiuslikust õnnest jäi tortellini jagu puudu - viinamäetigudega täidetud värskete tortellinide tainas oli kõva ja täidis kuiv. Nii et arenguruumi järgmiseks viieks aastaks veel on, õnneks.

Restorani seintel ripuvad väärikad kunstiteosed, taustamuusikaks imeõrn klassika, küünlasära, kelneritel valged kindad, mahakukkunud kahvli asemel ilmub järgmisel hetkel märkamatult uus. Viimane roog söödud, kohvi joodud, jäetakse meid aga liiga kauaks unelema. Tahaks juba minema hakata, aga pole kellelegi arvet maksta, oleme ära unustatud.

No mitte päriselt. Saime ikka makstud. Väljudes tundis mänedžer isiklikult huvi, kas meile ikka meeldis. Jah, meeldis küll. Vanalinna üks kuulsamaid ehitisi on heades kätes. Soovitan soojalt - minge õekeste sünnipäevale, nad on väga lahked ja meeldivad. Ja sünnipäeva puhul ka eriliselt lahked, pakkudes kuninglikke roogasid täiesti inimlike hindadega.