Mööblituru langus veab tootjad mülkasse kaasa

Esimese hoobi said mööblifirmad 2007. aastal, mil puiduhinnad kiiresti kerkima hakkasid. Umbes samal ajal asusid töötajad suuremat palka nõudma. Palgakulude suurenemine vähendas firmade konkurentsivõimet. Ja siis lõhkes kinnisvaramull. Algasid koondamised, mille läbi kaotas koha umbes 400 töötajat.

Äsja Soomest puidutehnoloogia messilt naasnud Eesti Mööblitootjate Liidu juhatuse liikme Zigmontas Strepaitise sõnul olid põhjanaabrid lausa paanikas, sest mööblimüük on Soome kaubanduses viimase nelja nädalaga enneolematult järsku vähenenud. Turg kukub aga ka teistes meie mööblitoodangu põhilistes sihtpaikades - Suurbritannias, Saksamaal, Taanis, Rootsis ja Norras.

Strepaitis usub, et kui madalseis eksporditurgudel osutub kiiresti mööduvaks, suudavad tootjad selle suuremate kadudeta üle elada. "Kui tegemist on pikaajalise langusega, siis võib uue aasta alguses oodata mööblifirmades taas koondamislainet," tõdes ta. "Toode ise, olgu see kuitahes hea ja trendikas, ei müü. Võitjad on need, kel toodangu sihtriikide turgudel käsi sees."

Lastemööblit valmistava ASi Suwem juhataja Kaido Mäesalu on seda meelt, et arengus saab otsustavaks nutikas klienditeenindus - tootjad peavad õppima müüma ja vahendajateta hakkama saama.

"Ei saa panna internetti lihtsalt müüki mõnda puutükki ja arvata, et teen äri. Eelnema peab tootearendus, korralik logistiline lahendus, tugev turundus ja lõpuks bränd, mida müüma hakata" selgitas Mäesalu. "Siiani teenitud kasumid muutuvad palkade, materjalide ja energiakandjate kallinemisega olematuks. Põhiline lisandväärtus tekitataksegi oskusliku müügiga."

Eesti Mööblitootjate Liidu juhatuse esimees Priit Tamm nõustub, et ekspordiarenduses ei piisa tänapäeval kvaliteetsest tootest, olulisem on aktiivne ja agressiivne müük.

"Selge müügistrateegia saab tulevikus väga oluliseks," kinnitas ta. "Tähtis on ka tootmise planeerimise efektiivsemaks muutmine, sest kvaliteedis ja tarneajas tellija järeleandmisi ei tee."

Aastaid Äripäeva mööblitootjate TOPi esikohal trooninud OÜ Bellus Furnitur ühe omaniku Rolf Relanderi hinnangul on praeguses olukorras kaotajad need, kes loodavad massiga turgu üle lüüa. Tuleb olla paindlik ja kiire, sest Hiina odava masstoodanguga pole siinmail mõtet võistelda. Paindlikkus tähendab moevooludega kaasaskäimist, sest mööblit ei osteta enam kahekümneks, vaid viieks aastaks.

"Tootearenduse kulud on suured ja enamik Eesti mööblitootjatest on liiga väikesed, et moevooludega kaasas käia," märkis Relander. "Aitaks, kui tootjad suudaksid kasvada," lisas ta.

OÜ Tarmel Furniture juhatuse esimees Aare Paloots möönab, et kodumaise mööblitööstuse tuleviku võtmeküsimuseks võib osutuda ettevõtete võimekus omavahel koostööd teha ning vältida dubleerivaid investeeringuid.

"Mööblitootjate liit alustas tootjate vajaduste ja koostöövõimaluste kaardistamist, sest Eestis esineb palju osaliselt koormatud tootmisvõimsust," nentis Paloots. "Eesmärk on seda paremini ära kasutada, siis on ka tulevik helgem."

Mööblitööstuse seadmeid maale toova OÜ Nava müügidirektor Robert Sild möönab, et praegu läheb kehvasti eelkõige nendel ettevõtetel, kes alustasid mööbli tootmist paar-kolm aastat tagasi.

Seevastu pikka aega turul olnud firmade käekäigul pole Silla hinnangul viga, sest nood on oma arengus teinud aste astme haaval, näinud nii paremaid kui ka halvemaid aegu, omandanud kogemusi ning endale selgeks teinud, millega tegeleda.

"Meil oli klient, kes soetas endale hulga vahvat ja toredat tehnikat, kuid mulle tundus juba alguses nende ärimudel pisut kahtlane," rääkis Sild. "Ilmselt võtsid nad endale korraga liialt suured kohustused võlausaldajate ees, nii et võlakoorem osutus suuremaks kui tootmispotentsiaal. Ja kuigi neil tellimusi jagus, läks see firma ometi pankrotti."

Silla sõnul tingib vajaduse tehnoloogiat kaasajastada inimtööjõu üha kallimaks muutumine ja heade spetsialistide nappus.

"Tänapäeval toodetakse tööstusseadmeid arvestusega, et tööpingi taga võiks töötada ka ahv - töö kvaliteet ja kiirus sõltub programmeerijast, kes vajalikud andmed masinasse sisestab," tõdes Sild. "Tuleb vaid mööbliplaat ette anda, seade lõikab sellest juba oma n-ö teadmiste alusel detailid, puurib, freesib, märgistab ja pakendab. Sel viisil saab töötajaid, kes tõesti ka protsessi sisu jagavad, tulemuslikumalt tööle rakendada."

Programmeerijate tööpõld on iseäranis lai firmades, kes teevad mööblit n-ö a la carte põhimõttel. Tänapäeva plaatmööbel koosneb kastidest ning partiide erinevad peaasjalikult mõõtmete poolest. Viimaste jaoks on tootjatel olemas trobikond kastistandardeid, mida kombineerides püüab projekteerija valmis teha sellistes mõõtudes mööbli, mis tellijale sobib.

"Firma, kes tegi siiani mööblit männipuidust, saab kergesti üle minna puitlaastplaadist kastmööbli valmistamisele," lisas Sild.

Kui aasta tagasi valitses mööblitootjate seas teadmatus, kuidas edasi minna, siis nüüd on see asendunud hirmuga, kuidas ellu jääda.

Ettevõtete potentsiaal ei seisne niivõrd eksporttoodangu osakaalu suurendamises, kuivõrd läbi tootlikkuse tõusu toota ja müüa rohkem nii välis- kui ka koduturul. Tänane koduturg on üle ujutatud odava ja ilmetu importmööbliga.

Usun, et meie tulevikku iseloomustavad sõnad paindlikkus ja logistika. Samas pärsib Eesti mööblitööstuse arengut oskustööjõu nappus, kuigi võiksime just headele spetsialistidele rajatud konkurentsieelise lähiturgudel maksma panna.

Majanduslangus on meid mõjutanud niipalju, et turg on normaalseks muutunud. Varem oligi tööd liiga palju.

Edu pandiks võib olla müük võimalikult paljudele turgudele ja erinevatele klientidele. Masstootmisel ja tellimuspõhisel tootmisel on mõlemal omad eelised. Kui seeriatootja saab lubada kiiret tarnet ja odavamat hinda, siis tellimuspõhine tootja on kliendile lähemal.

Eesti mööblitootjatel võiks olla hea potentsiaal saada tähtsaks Põhjamaade mööbliga varustajaks. See võimalus on õhus olnud juba kümme aastat.

Kuid nii, nagu Eesti riik läks ülbeks ja mugavaks, juhtus ka paljude ettevõtjatega - õigel ajal unustati ekspordi kasvatamisele panustada, sest koduturul oli lihtne müüa. Nüüd on suur hulk firmasid lühinägeliku poliitika tõttu upakil.

Ei saa väita, et mööblitööstus tervikuna oleks kehvas seisus. Puidu, sh mööbliplaatide ja furnituuri hind on praegu langema hakanud ja palgakasv pidurdub.

Arvestades meie ettevõtete madalaid tootlikkuse näitajaid, on arenguruumi veel küll ja tootmisharu on jätkuvalt atraktiivne.