Tootmine kolib? Tuleb uus

Kaarel Kilvits 02. detsember 2008, 00:00

Majanduskasvu allikas on eelkõige tootlikkuse tõus. Arengufondi Tartu ülikoolist tellitud uurimuses rehkendati välja, et kui Eesti töötleva tööstuse kõigis harudes saavutataks ELi arenuimate riikide vastava haru tootlikkus, kuid Eesti töötajate jaotus tootmisharude vahel jääks muutumatuks, jõuaks Eesti tootlikkus vaid 56%ni Iirimaa, 78%ni Saksamaa, 80%ni Soome ja 90%ni Taani tasemest.

Eestil ei ole seega võimalik ainult ettevõtete tehnoloogilist taset tõstes ja nn tehnilist tootlikkust suurendades jõuda tootlikkuse tasemelt järele arenenud tööstusriikidele. Töötleva tööstuse struktuur on aegunud ning vajab kardinaalseid ja kiireid muutusi suurema lisandväärtuse suunas.

Mõned positiivsed nihked ses suunas on toimunud. 1995-2006 töötleva tööstuse struktuur veidi paranes. Nt hõivatute osakaal tööjõumahukas ja väikese lisandväärtusega tekstiili- ja rõivatööstuses langes 4,5%-lt 3,6-le, metalli-, masina- ja aparaaditööstuses tõusis aga 5,3%-lt 5,9%-le. Kuid muutused pole olnud nii kiired, kui me seda sooviksime.

Pealegi ei maksa kõrgtehnoloogilisi harusid samastada kõrgtehnoloogilise tootmisega. Kõik harud sisaldavad kõrgtehnoloogilise tootmise ja toodangu segmente, efektiivseid müügikanaleid, tuntud brände. Globaalsel turul teenib brändiomanik madalatehnoloogilises harus reeglina rohkem kui enamik alltöövõtjaid kõrgtehnoloogilises harus.

Elektroonikatööstuses tervikuna on lisandväärtus kahtlemata kõrgem kui tekstiilitööstuses. Kuid elektroonikatööstuses on hulga madala tootlikkusega allharusid-ettevõtteid (koosteoperatsioonid jms). Tekstiilitööstuses on kadestamisväärselt kõrge kasumiga vanu, kuulsaid, tuntud brändi omavaid piljardi- ja kaardimängulaudade kalevit tootvaid ettevõtteid, eritooteid (nt tuletõrjujate ja võidusõitjate riietus, kuulikindel kangas) tegevaid vabrikuid.

Ettevõtte edukus sõltub sellest, mida toodetakse (puulusikaid või vähiravimeid), kuidas toodetakse (käsitsitööna või mehhaniseeritud, automatiseeritud, kübernetiseeritud tootmises) ja kuidas müüakse (allhanke tellijale, Balti jaama turul või Londoni kallis kaubamajas, kas otse või läbi mitme vahendaja, kes kõik tahavad kasumit saada).

Tuleb üritada toodangut, tehnoloogiat ja müüki arendades väärtusketis ülespoole ronida, lisandväärtust ja kasumlikkust tõsta. On vaja teha midagi konkurentidest erinevalt. Kui see aga ei õnnestu, tuleb tegevus lõpetada või madalamate tootmiskuludega regiooni kolida. Viimase hingetõmbeni vastu pidada ja seejärel pankrotiga lõpetada pole mõtet. Äri lõpetada ja turult lahkuda tuleb õigel ajal.

Nii ettevõtte sulgemine kui teises riigis uue asutamine on kulukas. Aga kui selline investeering end normaalse aja jooksul ära tasub, toimub see varem või hiljem paratamatult ning annab paindliku tööturu ja haridussüsteemi korral majandusele võimaluse uueneda. Madalatehnoloogiline tootmine vabastab koha kõrgtehnoloogilisele, madalapalgaliste töökohtade asemele saavad tekkida kõrgepalgalised ja kvalifitseeritud. Tööjõudu, maad, hooneid hakkavad Eestis loodetavasti kasutama paremate äriplaanidega ettevõtjad.

Seega pole tootmise ümberpaiknemine ja globaalmajanduse kiirenevad struktuurimuutused Eestile mitte ainult oht, vaid ka võimalus hõivata senisest väärikam koht rahvusvahelises tööjaotuses.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:51
Otsi:

Ava täpsem otsing