Äärelinna Akbana

Endisest asukohast Pärnu maanteel on kaasa võetud vesipiip ja vaibad, kebabid, dürümid ja õunatee. Väike kahetoaline kohvik on äärelinlikult lihtne, kuid hubane ja sõbralikult türgipäraseks sisustatud. Vaatamata sellele, et kohvik on avatud olnud vaid mõne nädala, on rahvast päris palju. Tööpäev on lõppenud, kõrvallauas sööb üksik mees friikartuleid vardalihaga, järgmises istuvad keskealised sõbrannad pitsa ja teetassi taga, teises saalis on veel paar väikest seltskonda. Hinnad on sõbralikud, ka peremees on sõbralik, nagu kohe kinnitust saime.

Sissejuhatuseks tellime Efe Raki ja dolmad, et saaks ikka ehtsa Türgi tunde kätte. Kahjuks on dolmadega Eestis selline lugu, et olenemata sellest, kus neid tellida, maitsevad nad kõik täpselt ühtemoodi, kuna pärinevad tõenäoselt samalt importijalt. Nii ka Akbanas. Lootuses, et ehk soojalt on need paremad, palusime ettekandjat, et ta viimase rullikese soojaks laseks. Ja oh imet - ühe dolma asemel tuli neid köögist tagasi viis või kuus. Soe dolma polnud külmast oluliselt parem, aga peremehe lahkus kompenseeris maitse täiel määral - sellist lahket lisapakkumist pole varem kusagil juhtunud kogema.

Kohviku menüü juhatab sisse Itaalia pitsa. On hakklihaga, juustuga, seentega, salaamiga - nii nagu ikka. Järgmisel leheküljel tulevad aga juba Türgi pitsad ehk pide'd. Samuti hakklihaga, juustuga, tomatiga.

Esimene ettekandja oli tõeline algaja. Tahtsime teada, mille poolest Türgi pitsa Itaalia omast erineb. "Noh, see on niisugune väiksem. Ja Türgi oma," oli kõik, mis ta oskas öelda. Edasi saime veel teada, et Türgi omal on vähem asju peal ja see oligi kõik. Võib-olla ta ei olnudki ettekandja, võib-olla ainult aitas sõbrannat, sest tegelikult ei teadnud ta Akbana asjadest õieti midagi. Ei seda, mis vahe on pitsadel, ei seda, mis on dürüm, mis kebab ega missugust veini saab klaasikaupa tellida. Õnneks võttis teine ettekandja meie laua oma hooleks, lahendades nii juba piinlikuks kiskuva olukorra.

Peaaegu samasuguseid väikesi söögikohti on Tallinna äärelinnades päris palju: lihtsad söögid ja leebed hinnad. Ja enamasti ka vänge kõrbenud õli hais, mis ka tänavale valgub ja mitmeks päevaks riietele külge jääb. Aga mitte Akbanas - seal on küll lahtine kööginurk ja menüüs friikartulid, kuid õhk on puhas. Hindan seda väga kõrgelt - kehva ettekandja saab välja vahetada, aga rasvahaisulise antireklaami vastu ei aita midagi.

Asukohta vahetades on Akbana menüü lihtsamaks läinud, seda nii toiduvaliku kui ka kujunduse poolest. Ju siis osutus varasem äärelinna jaoks liiga heaks. Kahjuks polnud ka maitsed enam endistel kõrgustel - friikartulid olid kuivanud, hakklihaga täidetud baklažaan liiga pehme ja suhteliselt maitsetu, hakklihakate napp ja samuti maitsetu, Hiina kapsas taldriku serval mõrkjaks tõmbunud.

On siis asi kolimisraskustes või raskes ajas, aga isegi säästukohvikul oleks hea söögiga võimalik püsiklientuuri kasvatada. Lootust siiski on - köögis paljunenud dolmad andsid tunnistust peremehe heast tahtest ja lahkest meelest.