Pensionifond eestimeelsetele

Riigieelarve kokkutõmbamise ideed lähevad järjest hullumeelsemaks. Poliitikud kobasid sel nädalal maad ja uurisid, mida arvab rahvas pensioniraha sunniviisilisest toomisest Eesti väärtpaberiturule ning kui kõrgele tõuseb lärm, kui nn riigipoolne 4protsendine süst teise pensionisambasse ära jätta.

Esmapilgul tunduvad mõlemad ajuvabad variandid, kuid mõtteid edasi arendades võib siit midagi isegi luua.

Investeerimisfondidele ei tohiks kindlasti ette kirjutada seadust, mis kohustab neid vägisi mõnda väärtpaberisse või regiooni investeerima.

Kui kõik fondid peaksid panema veerandi oma rahast (100 miljonit krooni kuus) Eesti väärtpaberitesse, siis võib see tugevalt me väärtpaberiturgu moonutada. Samas oleks praeguste üheülbaliste pensionifondide kõrval tervitatav näha kindlatesse sektoritesse või piirkondadesse investeeritavaid fonde. Neist esimene võiks olla nn isamaaline fond, mis paigutab 50-100 protsenti varast just kohalikesse aktsiatesse või võlakirjadesse.

Kuna oleme pea kõik teise sambaga seotud, näitaks sellise fondi loomine, kes meist usub Eesti riiki ja majandusse.

Riik kaalub veel idee tasandil võimalust peatada maksed teise pensionisambasse. See vähendaks fondidesse investeeritavaid summasid kahe kolmandiku võrra.

Ehkki riigipoolseid teise pensionisamba makseid on püütud serveerida kui kingitust pensionikogujale, väheneb teadupoolest selle arvel koguja riiklik pension. Kui riik soovib oma maksekohustusest teise sambasse loobuda, peab ta tulevikus ise suuremat pensioni maksma. See aga tähendab pensioniea ja (või) sotsiaalmaksumäära kergitamist. Tänane püsikulude kärpimine tekitab hiigelkulud tulevikus.