Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Rõõmsalt koos Kunstihoones
"Happy Together" on grupinäitus, mis koondab kunstnikke Eestist, Põhjamaadest ja Kagu-Euroopast. Kõiki neid ühendab huvi konfliktitemaatika ja identiteedi otsingute vastu.
Identiteet on tänapäeval suur moesõna ja seda mitte ainult kunstimaailmas. Kas sa oled eestlane või venelane? Gei või hetero? Mees või naine?
Ühiskond on eelmise sajandi algusest peale muutunud märksa mitmekesisemaks ning meie ajastut iseloomustab juba arvutul hulgal huvigruppide tekkimine, millest igaüks loob oma grupiidentiteedi, teatud kollektiivse teadvuse, mis kindlustab selle inimrühma eristuse muust hallist ollusest.
Aga mis saab siis, kui grupiidentiteet võtab üle meie oma individuaalsuse? Millal on üldse kogukondlikkus hea ja millal mitte? Need on osa küsimusi, mida see näitus esitab, lootmatagi leida nõnda keerulistele probleemidele vastust. Aga kaasa mõtlema kutsub küll, olgu vaataja kindla grupikuuluvusega või vabameelne individualist.
Huvitav on fakt, et peaaegu pooltel näitusel esinevatest kunstnikest on n-ö topeltidentiteet - nad on sündinud traditsioonilisest läänemaailmast väljaspool, ent elavad parajasti just nimelt seal.
Inimeste pimesilmse sildistamise probleemiga tegeleb soome kunstnik Mika Hannula, kelle plakatitel on sellised loosungid nagu "Hoolimata sellest, et ma selline välja näen, ei tähenda, et ma olen kommunist" või "Hoolimata sellest, et ma niimoodi naeran, ei tähenda, et ma olen feminist" jne.
Serbia-Hollandi kunstnik Katarina Zdjelar arutleb keeleprobleemide üle. Inglise keele hääldusõpetaja juhendusel tehakse harjutusi, mis peaksid võõra aktsendi kaotama, ent mis lõpuks muutub määratlematuks helidevooks, kust on kaotatud igasugune vihje mingile konkreetsele keelele.
Valusaima videotööga "East Side Story" (2009) esineb näitusel Horvaatia kunstnik Igor Grubic, näidates dokumentaalkaadreid Zagrebi 2002. aasta gay pride'ist ja selle ümber toimunud mäsust. Ning kuidas saakski selliselt näituselt puududa pronksiöö-teemaline installatsioon? Sellega on võib-olla liiga lihtsat teed mööda läinud eesti kunstnik Kristina Norman.
Kõigi kuumade teemade vahele on sattunud ka üks eriskummaline töö islandlaselt Birgir Birgissonilt "Pariisi ilusad naised", mis koosneb
Pariisi 19. sajandi lõbutüdrukute tutvustustest ühes tollases teejuhis.
Autor: Ragne Nukk