Esmaspäev 27. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kõik majandused kukuvad vahel auku, meid aitaks välja euro

Andres Arrak 20. veebruar 2009, 00:00

Eesti päästerõngaks oleks euro. Praeguseks on selge, et Eestisse rohkem kui kümnendi valgunud välisraha (laenud ja investeeringud) ei läinud peaasjalikult mitte majanduse konkurentsivõime tõstmisse, vaid tarbimisse. Moodsate tehnoloogiate sisseostmise asemel, millega toota rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist toodangut, ehitati (odava) välisraha eest elamuid ja osteti tarbeesemeid. Tulemust ei pidanud kaua ootama ehk siis vitsad on käes. Globaalne langus ei võimalda kahjuks müüa ka neil ettevõtteil, kel ekspordipotentsiaal olemas.

Eestis 20. juunist 1992 rakendatud valuutakomitee süsteem on mitmes mõttes kullastandardiga sarnane. Mõlema süsteemi puhul on kodune ringlev raha kaetud sajaprotsendiliselt kattevaraga. Esimesel puhul konverteeritava valuuta ja teisel puhul kullaga. Ja välise tasakaalu saavutamise mehhanism on automaatne. Kui riigist läheb raha rohkem välja, kui sisse tuleb, hinnad alanevad. Alanenud hinnad aitavad tõsta kodus toodetud kaupade konkurentsivõimet välisturgudel, seega raha netoväljavoolu pidurdada ning jooksevkontot parandada.

Tänu seotusele Saksa marga ja hiljem euroga on Eesti kroon osutunud nii sise- kui ka välisinvestorite silmis usaldusväärseks rahaks. 1997. aasta Kagu-Aasia kriis küll ajuti pidurdas välisraha sissevoolu Eestisse, kuid see taastus üsna kiiresti. Sajandivahetusest 2008. aasta lõpuni kasvasid Eesti Panga välisreservid (krooni kattevara brutoreserv) ligi kolm korda: 15,5 miljardilt kroonilt 44,2ni. Lae saavutasid reservid augustis 2008 - 51,4 miljardit. Veebruariks on reservid kahanenud 9 miljardi võrra ehk ligi viiendiku.

Tulemuseks on surve hindade alanemisele, mis mastaapsema variandi puhul viib deflatsioonini. Pikemat aega kestev deflatsioon viitab majanduse struktuuriprobleemidele. Jaapanis kestis 1990. aastate algul vallandunud deflatsioonilaine ligi kümnendi. Ühtlasi sai Jaapan teada, et ta pole uue majanduse riik. Eestis paistab juba käivituvat klassikaline ehk monetaarne kohandumismehhanism läbi deflatsiooni. Palgad ja hinnad hakkavad tasapisi alanema. Eks seda õhku ole mõlematesse ka aastatega piisavalt kogunenud.

Eesti oli laenubuumist inspireeritud nõudluse kasvu najal muutunud maailma üheks kallimaks riigiks. Korteri ruutmeeter maksis kolm keskmist kuupalka. Eestis oli (on) söök-jook, rõivad-jalatsid kallimad kui Euroopa kõrgeimate palkadega Taanis. Õhku tuleb välja lasta nii hindadest, kasumitest kui ka palkadest. Viimastest eriti, kui vaadata tootlikkust. Ent majandus on tihti kahepalgeline, krooniline deflatsioon toob enesega kaasa ka hulganisti probleeme.

Võiks mõelda, et eks seda "rasva" pidi müüjate-kaupmeeste naha alla ka piisavalt kogunema, kui iga asja sai kolme-neljakordse hinnaga maha müüa. Kõik need, kes täna "ajutiste raskuste" tõttu uksi kipuvad sulgema, võiksid meelde tuletada, kuhu see buumi- ja mulliaastail akumuleerunud raha sai pandud. Kui see pandi valitsuse eeskujul reservi, siis on sealt võtta. Kui ei, tulebki palkade ja omanikutulu kalle minna.

Vahemärkus: valitsus oleks pidanud reservidesse rohkem raha panema, mitte lisaeelarveid vastu võtma. Selge on, et mitme poliitilise jõu surve "jõude" oleva rahaga Saksamaa pankade nuumamise asemel veel rohkem kulutada oli täiesti olemas.

Vaba turg - liberalism seepärast hea ongi, et majandussubjektid on otsustes vabad. Nad on vabad tegema nii õigeid kui ka vähem õigeid majanduslikke otsuseid. Eks need, kes headel aegadel on valesid otsuseid vähem teinud, saavad halbadel aegadel vähem kannatada.

Õnneks näen Eestis valmisolekut palkade alandamiseks, mis võib ära hoida suurema tööpuuduselaine. Kõik majandused kukuvad aega-ajalt auku. Kui kiiresti sealt välja saadakse ja kui kärmelt edasi joostakse, sõltub eelkõige tööturgude paindlikkusest. Uus töölepingu seadus jäi küll lootusetult hiljaks, aga abiks seegi. Ka Eesti sotsid ja ametiühingud ei kuulu Euroopa rumalaimate hulka.

Aga nüüd eurost. Jätaksin analüüsimata euro otstarbekuse globaalselt muutuvas majanduskontekstis. Seda enam, et valuutakomitee alusel meil ju ei ringlegi enam kroonid, vaid 1/15,65 eurod. Iga raha on nii tugev, kui tugev on seda emiteeriva riigi majandus ja usaldusväärne selle rahapoliitika. Teadmistepõhisest majandusest jutlustav, ent põllumajandust doteeriv Euroopa on kõike muud kui "dünaamilisim ja konkurentsivõimelisim" majanduspiirkond maailmas (Lissaboni strateegia).

Olen Eestisse euro tuleku poolt ühel põhjusel. Keskpikas perspektiivis annaks see Eesti majandusele hädavajaliku uue tõuke. Eelkõige välisinvestor vajab antud olukorras uut, jõulist ja positiivset signaali. Euro oleks just selliseks signaaliks. Märgiks selle kohta, et Eesti on endiselt usaldusväärne partner. Ma näen ka, et euro tulek on võimalik. Seda kahel põhjusel. Liigkiirest raha sissevoolust ja majanduskasvust johtunud inflatsioon on nii või teisiti taandumas. Ja kui me lähiajal makse ei tõsta, siis peaks selle kriteeriumi rahuldamine eurotsooniga liitumiseks olema võimalik.

Usun, et rahandusministeerium on täpselt välja arvestanud, kui suurt defitsiiti me sel ja tuleval aastal endale lubada saame. Koalitsioonipoliitikud on näidanud, et nad on õppimisvõimelised ja kärpinud riigieelarve kulusid rohkem kui 8 miljardi krooni võrra. Kui me nüüd reservidega mõistlikult ümber käime ja ehk isegi laenamise võimalust kasutame, peaks 3protsendiline defitsiidikriteerium olema täidetav. Kuus Euroopa riiki on sama probleemiga hätta jäänud. See annab lootust, et Brüssel võib ka silma kinni pigistada.

Üht soovitaksin nii valitsusele kui ka Eesti Pangale: rääkige rahvaga avatult, lihtlausetega ja eesti keeles. Püstitage eesmärk, koostage selge tegevuskava ja viige see ellu. Tahtejõuetus ja tegevusetus on meile kord juba karmilt kätte maksnud. Rumal oleks seda viga korrata.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:57
Otsi:

Ava täpsem otsing