La Bottega pakub hõrke Itaalia roogi

Heidi Vihma 20. veebruar 2009, 00:00

Tänu oma suhteliselt vaesele ja algusest peale vene-saksa-prantsuse laenudele üles ehitatud köögile oleme kulinaaria vallas suhteliselt andekad järeletegijad, ülevõtjad, integreerijad. Meil on auväärne valik mitmesuguseid rahvusrestorane, ainuüksi Itaalia köögiga restorane on mitu korda rohkem kui ehtsa Eesti söögi pakkujaid. Nii et veel üks Itaalia restoran mahub meile ära küll, ega me oma toitu nagunii ei taha. Tõenäoselt töötab hoolikalt viimistletud trattoria-kontseptsioon suhteliselt kõrgele hinnaklassile vaatamata edukalt, La Bottega rajajad on oma ala asjatundjad ja menüü on kokku pannud itaallasest Bocca peakokk. Rahvast jätkub La Bottegasse ka tööpäevaõhtuti, palju laudu oli näiteks kolmapäeva õhtuks juba eelnevalt ära broneeritud.

Leidsin menüüst gratinee-ritud pühvli burrata'ga baklaþaani, valik langes sellel just meil haruldase juustu tõttu. Alles siis, kui ettekandja roa juba lauale oli toonud ja ma üle küsisin, millega tegemist, tunnistas ta üles, et kahjuks on see tavaline mozzarella, mitte burrata. Küpsetatud baklaþaan oli oma tavalises talvises vormis ehk kõva ja kuiv. Kas see oli tingitud ainult talvest või oli siin ka kokal oma osa, on raske vahet teha. Loodetavasti on ravioolide sees ikkagi ehtne Robiola juust ja risotos tõeline Grand Padano.

Liharoogadest oli põnevaim vasikapõsk punaveinikastmes, lisandiks puravikupolenta - suurepärane idee ja samaväärne teostus. Tore, et restoranid hakkavad taasavastama vahepeal kehvaks põlatud lihtsamat liha - suussulav vasika põseliha on eriline maiuspala, mis seni vaid mõnes üksikus restoranis menüüsse võetud. Ka passionviljakreem oli maitsev, rammusalt kreemjas, ometi särav ja värske.

Ainult oma vasikapõske pidime üpriski kaua ootama. Eelroog oli söödud, vein joodud, nõud viidud, aga vasikat ei tulnud ega tulnud. Ja kui viimaks tuli, siis leiba pidime ikkagi eraldi juurde paluma, seda pakkus ettekandja ainult eelroa juurde. Nii et teenindust annab veel lihvida, arenguruumi on küll.

Menüü on armsal moel tavaline: bruschetta'd ja carpaccio, minestrone, muidugi pastad, tiramisu. Ka kalavalik on mööndusteta itaalialik - sardiinid, merikoger, meriahven. Lisanditest äratas tähelepanu ahjus küpsetatud küüslauk mee ja konjakiga, aga see jäi maitsmata.

Enoteca-trattoria's on ilus Itaalia veinide valik, neist päris mitmeid saab ka klaasikaupa, ainult Itaaliast Eestisse on pikk tee ja lõunamaiste veinide hinnad on muutunud põhjamaiselt jäiseks - klaasitäis odavaimat punaveini maksab 90 krooni. Nii et ruudulised laudlinadega kodususe loomine on ainult tähelepanu uinutamiseks - vähemalt veinihinnad on kõrgema klassi restorani omad.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:59
Otsi:

Ava täpsem otsing