Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Stereotüüpide murdmine
Noor maalianne Maria Ader tundub olevat järjekordne täht Tartu ülikooli maaliosakonna kasvandike seast. Eelmisel aastal bakalaureusetaseme lõpetanud Ader paistab noorusele vaatamata silma omapärase väljenduslaadi ja teemavaliku poolest.
Näitus "Une femme est une femme" (eesti keeles "Naine on naine") vaatleb ühiskonnas vohavaid naisega seotud stereotüüpe. Ent selle teatud mõttes lihtsa ainesega käib kunstnik ümber teisiti, kui võiks oodata. Maalitud ei ole mitte igavaid staatilisi stampe, vaid stseene ja lõigukesi igapäevaelust illustreerimaks üht või teist kinnistunud arvamust naise elust ja olemusest.
Stereotüübid väljendavad tegelikkuses ühiskonna pealiskaudset suhtumist. Samas on see inimkonna põline soov kõike struktureerida ja taltsutada, et maailma asjadest paremini ja kergema vaevaga aru saada.
Kuigi stereotüübi tekivad kiiresti, on nendest vabanemine üsnagi vaevaline. Pole siis ime, kui naiskunstnik ise võtab ette ühe katse õrnema sugupoolega seotud stampe ja kinnisarvamusi vähegi kõigutada.
Maria Ader on võtnud endale ka kaasvõitleja. Õieti saigi kunstnik just noorelt eesti kirjanikult inspiratsiooni. Vaataja ei näe näitusel ainult puhast maali, vaid filmistillidena mõjuvaid fragmente, mis on varustatud asjakohaste "subtiitritega". Viimaste autoriks on (mees)kirjanik Chaneldior.
Maali ja teksti ühendamine on tänapäeval üsna levinud. Ader on seda teinud aga veidi teissuguses laadis. Tavaliselt kujutatakse teksti maali sisemise osana, Chaneldiori tekstid on selgelt maalist eraldi mõjuvatena paigutatud aga pildi allaäärde, meenutades väljanägemiselt subtiitreid.
Pildi ja teksti koostöös hakkab näitus töötama filmina, iga maal märgistamas mingit olulist kaadrit. Näituse "filmilikkusele" annab juurde ka maalide stiil, mida on üle kallatud mitmete -ismidega, kuid mida võiks kõige selgemalt nimetada slaidimaali ja popi vahele jäävaks.
Naise ja stereotüüpide fenomen on noort kunstniku huvitanud juba mõnda aega. Lõputööks esitatud seeria "Seitse surmapattu" kujutab autoportreede sarjana kunstnikku ennast neid patte kandmas. Kõigil piltidel esindab kunstnik ise naispoolt, väites, et tegemist on siiski pigem üldistava kehastusega.
Autor: Ragne Nukk