Häbi sulle, pealinn, sa elad väikelaste arvel!

Kui pealinna arvukad propagandalehed tänitasid veel eelmise aasta lõpus, et linnakassa kosub jõudsalt ja Tallinna erinevalt riigieelarvest rahahäda ei ähvarda, siis nüüd šokeeritakse lapsevanemaid ja lasteaedade õpetajaid kriisikavaga, mille rakendumine tähendab sisuliselt laste karjatamist, mitte kasvatamist.

Siin läheb linnavõimu künism üle piiri. Ajal kui lasteaedade liivakastid mädanevad, ukselingid kukuvad küljest ja pole raha vetsupaberit osta, hoiab linn ametnikke kindlal palgal nagu essu pilpa peal.

Ja kui on tarvis kulusid kokku tõmmata, siis minnakse kõigepealt nende rahakoti kallale, kes on niikuinii ühe alatasustatuima ameti esindajad - lasteaialaste õpetajad.

Haridusamet viskas lasteaedade juhatajatele ette numbri, mille ulatuses olgu kulud kärbitud. Kõik. Kuidas, millise hinnaga ja milliste tagajärgedega, see meie linnavõimu loomulikult ei huvita. Juhatajad näevad väljapääsuna õpetajate koormuse vähendamist ja töökohtade koondamist.

See omakorda põhjustab olukorra, kus vähemalt hommikuti ja õhtuti tekiksid ülerahvastatud liitrühmad, kus väikesed põnnid on läbisegi koolieelikutega.

Mul tekib küsimus, millise kohaga mõtlevad pealinna haridusametnikud sääraseid otsuseid tehes. Mul ei jää üle muud arvata, et nad on kõik poissmehed ja vanatüdrukud, kel pole aimugi lasteaedade olukorrast.

Linnapea Edgar Savisaare jutt, justkui seisneks lasteaedade räsimise põhjus riigilt saamata jäänud 47 miljonis kroonis, pole põhjendus, sest alati saab prioriteete seada ja raha nende vahel ümber jaotada. Tallinn ei ole püüdnudki lahendusi otsida.