Näitleja elu teatris ja eluteatris

Loo lavastaja ja looja Priit Võigemast põhjendab lavastuse sündi sooviga oma sisemised mõtisklused laval lahti mängida. Ühtlasi kiidab ta lavastuses kaasalöövat truppi, kes aitasid tema ideed etüüdiseeriate vormi viia ning dramaturgi Maria Lee Liivakut, kes neist etüüdidest kandva süžee kokku oskas põimida.

Etenduse sisuks on ühe näitleja päev, mis lõpeb esietendusega. Selle päeva jooksul on näitlejal väga palju tegemisi, ta kohtub igasugu kummaliste inimestega ja satub keerulistesse olukordadesse. Kõik stseenid on lükitud ritta plaaniga avada (näitleja)elu üht keerulisemat küsimust: Mis üldse kõige selle näitlemise mõte on?

Lavastuse pealkirjas sisalduv nimi Hecuba on laen Shakespeare'i "Hamletist", kus nimitegelane hämmastub rändnäitlejate osavuse üle oma rolli sisse elada ning ei mõista, kuidas nad küll vaid enda kujutlusvõimest tiivustatuna pisaraid on suutelised valama - vaid Hecuba ehk kehatu rollitegelase pärast. Kuigi Võigemasti tükis mainitud stseeni otseselt läbi ei mängita, tuleb selle olemus ja mõte etenduses eredalt välja.

Näitlejaameti kaudu vaatleb Võigemast inimese eksistentsiaalseid momente ja seda põhjusel, kuna on ise näitleja ning see amet on talle enda sõnul kõige isiklikum ja lähedasem. Samas usub lavastaja, et etenduses jagub äratundmist ka kõigi muude elukutsete esindajaile. "Tavapublikut me unustanud ei ole. Oleme arvestanud, et "Hecuba pärast" oleks vaadatav ka neile, kes ei tea midagi ei Hamletist, Hecubast ega näitlejate eksistentsialistlikest probleemidest," rääkis Võigemast.

"Eks näitlejagi on lihtsalt üks inimene ühiskonnast, mitte mingi tulnukas naabergalaktikast. Ka tema peab makse maksma ja sööma ning kõik tõusud ja mõõnad koos teistega kaasa tegema," lisas lavastaja.

Etenduse alus on Võigemasti ideed ning selle põhjal koos trupiga improviseeritud etüüdid. Lavastuse valmimise käigus on üksikepisoodidest saanud kompaktne lugu, mille narratiivne kandvus on lõppkokkuvõttes suurem, kui lavastaja katsetamise algusaegadel lootagi oleks osanud. "Algidee, mille pealt me seda tegema hakkasime, oli poolik ja väga habras. Kartsime, et see jääbki kimbuks etüüdideks, mida ei seo suurt miski peale vaataja, kes peab nähtu põhjal oma loo ise kokku panema. Aga erinevate kokkulangevuste, juhuse ja saatuse tõttu tuli sealt ometi väga tugev narratiiv," rõõmustas Võigemast.