Vennatapusõda Itaalia maffiaorganisatsiooni moodi

"Gomorra" annab võika pildi ülisuure maffiaorganisatsiooni kombitsate haardest alates Napoli äärelinnamajadest kuni kuulsate rõivabrändide toodangu ja New Yorgi kaksiktornide taastamiseni välja.

Matteo Garrone film, mis on valminud ka eesti keeles ilmavalgust näinud Roberto Saviano samanimelise raamatu põhjal, viib vaataja Napoli vaestesse rajoonidesse, kus vennad on valmis tapma vendi ja lapsed reedavad halastuseta naabreid. Seda kõike võimu ja raha nimel. Teisiti pole lihtsalt võimalik, sest kuritegeliku organisatsiooni Camorra ridadesse sattunutele hakkavad kehtima karmid reeglid. Süsteemist välja astuda tahtmine võib lõppeda aga lihtsalt surmaga.

Saviano pool dokumentaalne, pool ilukirjanduslik raamat, mis ajas ilmudes klanni kurjad vaimud tagajalgadele ning seadis ka tema elu mitmel tapmiskatsel ohtu, annab ehedalt tunnistust sellest, et väiksekaliibriliste sulidega tegemist pole. Maffia ja eriti Camorra on võim, mille vastu ülesastumine on julge tükk, seda nii kirjanikul kui ka režissööril.

Algselt seosetuna tunduv filmi ülesehitus ning segane kontekst paigutavad oma osi filmi jooksul paika. Ülevaade antakse viie inimese sidemetest kurikuulsa Süsteemiga. Nende hulka kuuluvad 13aastane Toto, kelle jaoks on Camorraga liitumine mehelikkuse tuleproov, ärimees Franco, kes tegeleb ebaseadusliku jäätmeäriga, ja Don Ciro, kes töötab rahaautomaadina, viies iga kuu klanni liikmetele, kelle perekonnast keegi vangi on sattunud, raha. Samuti näidatakse mässumeelsete sõprade Marco ja Ciro tegemisi. Nende ülbuse ja varguse hinnaks kujuneb aga surm ja kopaga viimase puhkepaiga poole sõitmine. Helge pole ka ühes organisatsiooni rahastatavas tehases töötava rätsepa Pasquale'i elu.

Eksimine, grupi põhimõttest "oled kas meiega või siis meie vastu" üle astumine tähendaks neile kõigile surma ja õigupoolest seisavad neist päris mitmed sellega korduvalt ka silmitsi.

Osalt professionaalsetest näitlejatest, osalt amatööridest koosneva grupi osatäitmised olid väga muljetavaldavad. Polnud ülepakutud võltsi pingutatust ja seda just noorte poiste Toto, Marco ja Ciro tegelaskujude mängus.

Filmi pluss on lisaks huvitavale ülesehitusele ka operaatoritöö, mis oli filmi süžee kohta väga sobilik.

Pilt oli hüplik ja rabe, püüdes üritada rõhutada dokumentaalsuse aspekti. Segaseks jäid kohati aga osa tegelaste seosed Camorraga, päris kõik niidid filmi lõpuks lahti ei hargnenud. Mõnest tegelaskujust oleks tahtnud rohkem aimu saada.