Metsatööstus seisab valikute ees

Erametsaomanike maksustamine ja metsaveoautode massipiirang on seejuures olnud vaid üks arutlusteemasid, ehkki just nendes küsimustes võiks Eesti riik oma ettevõtjatele kõige kiiremini appi tulla.

Olukorda tuleb siiski vaadelda laiemalt ja alustuseks sobib kõige paremini Soome metsatööstuse strateegiauuringutega tegeleva Joensuu ülikooli professori Anssi Niskase ettekanne Tartu visioonikonverentsil.

Professor Niskanen nimelt leidis, et metsatööstuse senine paberitööstusele toetuv struktuur on oma aja ära elanud. Euroopa metsad kasvavad ekvaatorile lähemal olevate aladega võrreldes liiga aeglaselt ja metsaomand on paljude väikeomanike vahel killustunud.

Euroopa paberitööstusel on šansse vaid juhul, kui suudetakse pakkuda uusi tooteid ja võetakse kasutusele uued tehnoloogiad.

Praegust metsatööstust võib vaadelda koosnevana kolmest põhisektorist: saetööstus, paberitööstus ja energeetika. Neist kolmest on paberitööstus kõige halvemas seisus, kuid olemas on ka väljapääs: traditsiooniliste tselluloosikombinaatide asendamine biorafineerimistehastega, mille toodanguks on teise põlvkonna biodiisel ja tselluloos paberi tootmiseks.

Teine tehnoloogiline uuendus on nanotselluloosi kasutuselevõtt, soomlased loodavad tootmise käivitada juba 4-5 aasta pärast.

Euroopa saetööstuse probleem on liialt suur tootmisvõimsus ja madal kasumlikkus, eeliseks aga see, et EL soovib vähendada mittetaastuvate ressursside kasutamist.

Professor Niskase ettekande põhjal võib arvata, et Soome ja Rootsi paberitööstust tabanud tootmisvõimsuste kärpimine ei ole ajutise iseloomuga ja meil tuleb arvestada, et paberipuidu ja hakke turg senises mahus ja hinnatasemel enam ei taastu. Kõige reaalsem kasutuskoht seni paberitööstusse läinud toormele on energeetika, suurimateks tarbijateks tõotavad kujuneda juba töötavad või ehitatavad koostootmisjaamad.

Eestisse neid eriti palju juurde tekkida siiski ei saa, sest paljudes kohtades puudub piisavalt suur soojatarbija, eriti suvel. Koostootmisjaamades aga on puidule hinna poolest tugevaks konkurendiks turvas.

OÜ Väo Hake juhatuse liige Andrus Tamme ettekandest Tartu visioonikonverentsil tuli välja huvitav tendents: septembris 2008 alustatud puidu kokkuostus oli võsast toodetud hakke osakaal 3%, selle aasta aprillis aga juba 68% (kütteväärtuse alusel). Tavalist küttepuitu ostab Väo jaam hoopis piiratud koguses, reserviks, eelistades võsast ja raiejäätmetest toodetud haket. Küsimusele, kas energiapuit päästaks Eesti metsakasvatajad, vastas Andrus Tamm eitavalt.

Appi peavad tulema eksport ja muutused. Paistab, et midagi ongi juba muutumas, sest Tamme sõnul ei ole Väo Hakke tarnijate hulgas praegu nn tavaraiujaid ja seetõttu on raiejäätmete osakaal samuti pea olematu.

Olukord toormeturul võib muutuda, kui Narva elektrijaamad alustavad suures mahus puiduhakke põletamist. Selleks on vaja muuta elektrituru seadust nii, et ka Narva

mastaabis tootjad saavad puiduhakke põletamisega CO2 kvootide ostmist vähendada.

See võib majanduslikult küll põhjendatud olla, kuid pikas plaanis siiski vale valik. Märja puiduhakke põletamine suitsugaasidest veeauru jääksoojust välja võtmata on koostootmisjaamadega võrreldes ligi kolm korda väiksema soojusliku kasuteguriga.

Maamessi ajal Tartus toimunud metsanduse visioonikonverentsil ja Eesti Metsatööstuse Liidu kontaktpäevadel maakondades on muret tuntud, kas Eesti metsatööstus suudab majandussurutisest väljudes konkurentsivõimet säilitada.

Halvim on see, et konkurentidega võrreldes suuremaid kulutusi peame tegema just lõpptarbijani viiva ahela alguses. Nii kandub ebaefektiivsus edasi kogu ahelale. Esimene lüli on metsaomanik ja tema maksab tulumaksu kogu käibelt.

Kui maksab, sest metsamaterjali müügilt laekub eraisiku tulumaksu 30 miljoni krooni ümber aastas, mis teeb raiutava metsa tihumeetri kohta pisut üle 10 krooni. See on materjali hilisema töötlemise kuludelt laekuvate maksude ja tekkiva lisandväärtusega võrreldes täiesti tühine summa.

Näiteks Lätis on erametsaomanike tulumaks metsamaterjali müügi pealt null ja Läti palki müüakse päris palju Eestissegi. Kriisi leevenedes ei pruugi seda

meile enam jätkuda, vaja oleks kasutada oma metsa.

Ka pooliku koormaga võivad metsaveoautod tuleb kellelgi kinni maksta ja seegi lisab kulusid.

Võimatu on uskuda, et masinad, mis on spetsiaalselt konstrueeritud raskete koormate välja toomiseks nõrga kandevõimega metsateid mööda, teevad häda asfaltteedele.

Jutud kohalike teede sildade ebapiisavast kandevõimest ei arvesta aga seda, et ainult osa pika veoki paljudest rattapaaridest üldse mahubki korraga kõnealusele sillale ja igaüks neist mõjub sillale lubatud teljekoormusest väiksema koormusega.

Massipiirang, mis kehtestati ülekoormatud Kamazi kartuses, peaks olema kadunud koos Kamazidega. Võimalik täismassi piirangu tõstmine pelgalt 44 tonnini on sama poolik abinõu kui FIEdele antud metsamaterjali müügi tulumaksuvabastus kuni 45 000 krooni aastas, mida poliitikud isegi on kurvaks tööõnnetuseks nimetanud.

Autor: Märt Riistop