Kasutatud õlist jõuab ringlusse vaid kolmandik

Vanaõli kui ohtliku jäätmeliigi hulka kuuluvad kasutuselt kõrvaldatud määrdeõlid, kütteõlid ja tööstusõlid olenemata tekkevaldkonnast.

Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eek nentis, et kasutatud õlide kogumine on Eestis juba aastaid problemaatiline ja kuigi täpsed andmed puuduvad, jõuab taaskasutusse või ümbertöötlemisse vaid umbes kolmandik vanaõlist. Suur osa kasutatud õlist põletatakse selleks mitte ettenähtud kateldes.

"Seadus on selles suhtes karm. Vanaõli pole kütus, vaid ohtlik jääde ja seda tohib põletada vaid spetsiaalses jäätmepõletuse luba omavas rajatistes," märkis Eek. "Eesti probleem ei ole vanaõlide puhul mitte see, et iga hinna eest seda ringlusse võtta, vaid pigem see, kuidas kasutatud õli paremini koguda."

Ametlikud vanaõli põletuspaigad asuvad Kunda tsemenditehases, maxit Estonia kergkruusatehases Häädemeestel ja Tartus tegutsevas ASis Epler & Lorenz.

Vanaõli sisaldab sõltuvalt kasutusvaldkonnast metalliühendeid ja tahma, mis nõuetele mittevastaval põletamisel välisõhku satuvad.

"Vanaõli ümbertöötlemisel on oluline materjali kvaliteet, st "tinglikult puhtast" vanaõlist (kuhu pole lisatud vett, pinnast jms jääke) saab siiski mõistlike kuludega ka uuesti nn baasõli. Seda tehakse paljudes ELi riikides, meile lähematest Saksamaal ja Poolas," iseloomustas Eek. "Madalama kvaliteediga õlide ringlussevõtt on küsitavam. Majanduslikult on küsimus ka nafta hinnas, mis iseenesest määrab lõpptoodete müügihinna, seega ringlussevõtu tasuvuse.

Õlisid importiva Addinoli Eesti turu juht Andre Tammur märkis, et ettevõte peab lisaks uue õli müümisele korraldama ka vanaõli, kasutatud pakendite jmt kokkukogumise. Kusjuures ka tema kinnitas, et müümisest üksjagu problemaatilisem on kasutatud õli kogumine.

"Statistika näitab, et raske on loota kasutatud õli õigeaegsele ja selektiivsele kogumisele," möönis Tammur. "Näiteks Saksamaal on neli õlijäätmete kategooriat, nendesse kuuluvate õlide omavaheline segamine on rangelt keelatud. Tänu sellele püütakse saavutada kogutud õlijäätmete ühtlane kvaliteet, et seda töödelda näiteks kütusena, põlevkivi rikastamisel jt tööstuslikes protsessides."

Tammuri sõnul tuleb vanaõliga ümber käia samamoodi nagu muude ohtlike jäätmetega. Esmalt tuleb see eraldi koguda ja seejärel üle anda ohtlike jäätmete käsitlusluba omavale ettevõttele, mis väljastab ka sellekohased dokumendid.

"Ohtlikke jäätmeid ei tohi ära visata koos tavaliste olmejäätmetega, sest tavaprügilasse sattunud ohtlikud jäätmed reostavad pinnast ja põhjavett ning mõjutavad selle kaudu inimeste tervist," selgitas ta. "Kanalisatsiooni sattunud ohtlikud jäätmed raskendavad oluliselt selliste vete puhastamist ning näiteks lahustiaurud võivad torustikes tekitada plahvatusohtlikke olukordi."

Vanaõli regenereerimisel saadud õli kvaliteet võib suures skaalas varieeruda, eelkõige puudutab see leekpunkti, viskoossusindeksit ja värvi. Pealegi - tagasi mooriõliks võib vanaõli olla keeruline ja kulukas töödelda - selleks on tänapäeva kvaliteedinõuded mootoriõlile sedavõrd kõrged. Küll aga leidub tööstuslikke protsesse, kus ümbertöödeldud õli saaks siiski kasutada.

MANi veoautosid müüva OÜ Keil M.A. juhataja Margus Mängel ütles, et vanaõli kogumisega firmal muret pole, sest selle korraldab õlifirma, kellelt tarnitakse ka uus õli.

"Ei julge öelda, et sada protsenti, aga suur osa vähemalt tehase garantii all olevatest masinatest käivad meil hoolduses ja ka nende vanaõli jõuab siis meie kaudu käitlusse," rääkis Mängel. "Vähem käivad ametlikes esindustes garantiiaja üleelanud autod, ju püütakse kulusid kokku hoida ja õlivahetust tehakse n-ö mitteametlikes kohtades."

Mängeli sõnul saab ettevõtte määrdeainete arvel kokku hoida eelkõige moodsaid seadmeid kasutades, sest tänapäeva mootorite, transmissioonide ja teiste seadmete õlivahetusvälp on 3-4 korda lühem kui näiteks viie ja enama aasta vanustel masinatel.

"Vanade autodega tuleb õlivahetuses käia kolm korda aastas ehk 30 000 kilomeetri läbisõidu järel, uued käivad vaid korra," iseloomustas ta uue ja vana masina erinevust. "Auto pardaarvuti annab õlivahetuse ajast ise märku, keskmiselt on see moodsa masina puhul 120 000 kilomeetri läbisõidu järel."

Ohtlike jäätmete käitlemise, sh nende põletamisega tegeleva ASi Epler & Lorenz ja jäätmekäitlejate liidu juhatuse liige Janis Lorenz tunnistas, et kuna Eestis vanaõli rafineerimistehas puudub, on siinmail nende põhiline käitlusviis põletamine.

"Taaskasutatava õli kogust on väga raske hinnata," märkis Lorenz. "Jah, on räägitud kolmandikust, kuid alati tekib küsimus, kui palju on võimalik üldse kokku koguda."

Epler & Lorenz käitleb aastas 200-300 tonni vanaõli, mis moodustab keskeltläbi neljandiku vanaõli taaskasutusest.

Omaette probleem on PCB/PCT (polüklooritud bi- ja terfenüülid) võimalik sisaldus vanades õlides.

Tegu on kloori sisaldavate ainetega, mida pikka aega kasutati trafodes ja kondensaatorites ainete heade dielektriliste omaduste tõttu.

Mõnda aega tagasi aga avastati, et keskkonda sattudes on tegemist ülipüsivate mürgiste ühenditega. Selle mürgi sisaldust on määratud isegi Arktika loomades (PCBd põhjustavad muutusi loomade paljunemissüsteemis) - tuhandete kilomeetrite kaugusel piirkondadest, kus nimetatud ained saanuks üldse keskkonda sattuda.

Lisaks on PCB sisaldusega õli põletamine otsene dioksiidide allikas.

Tegemist on ühe mürgisema ainega, mida inimene suudab üldse tekitada. Et see keskkonda pääseks, piisab PCB sisaldusega õli, aga isegi ka näiteks ehitumaterjalina kasutatava PVC põletamisest tavaseadmes või lõkkes.

Praegune majandusolukord mõjutab üsna tugevalt ka vanaõlide käitlust. Pean nentima, et käitlusesse jõudvad kogused on viimasel ajal isegi vähenenud.

Ühelt poolt on tegu asjaoluga, et vanaõli tekib vähem, teisalt ei anta vanaõli käitlejatele üle ja see liigub teadmata suunas.

Vanaõli võtab osa käitlejad vastu 0-hinnaga ja mõnel juhul isegi positiivse hinnaga. Praeguses majanduslikus olukorras on aga äärmiselt tähtis kontroll toimuva, ohtlike jäätmete nõuetekohase käitluse, üle. Ei ole harvad juhused, kus ohtlikud jäätmed (sh vanaõli) küll antakse üle, kuid nõuetekohaselt neid ei käidelda.

Eestis ei ole ka rafineerimistehast ja seega meil vanaõlist uuesti seadmetes kasutuskõlbulikku õli toota pole võimalik.

Kokkuhoid ohtlike jäätmete käitluse pealt võib anda hetkelise efekti, kuid pikemas perspektiivis läheb tunduvalt kallimaks. Seega peaks üsna tõsiselt mõtlema, kas ja kui palju me puhta keskkonna arvel kokku hoiame.

Põhiliselt nii, nagu see peaks käima ka muude ohtlike jäätmetega. Ka vanaõli tuleb esialgu eraldi koguda, pakendada selleks ettenähtud mahutisse ja seejärel anda üle ohtlike jäätmete käitluslitsentsi ja jäätmeluba või keskkonna kompleksluba omavale ettevõttele.

Nagu muude ohtlike jäätmete eest, tuleb ka vanaõli käitluse eest maksta. Sõltuvalt vanaõli kogusest, puhtusest ja pakendist võtavad ohtlike jäätmete kogumiskeskused Tallinnas, Tartus ja Vaivara vallas õli vastu 600-1000kroonise tonnihinnaga.

Suuremaid koguseid saab Kunda tsemenditehasele ASi Rec Eesti kaudu ära anda ka odavamalt, isegi paarisaja krooni eest tonni kohta.

Kui see peaks vajalikuks osutuma, saab ohtlike jäätmete kogumisfirmaga ka niimoodi kokku leppida, et käitlejad viivad kasutatud õli ise kliendi juurest kogumispunkti.