Eesti Loto müügiriskid

Seoses majandussurutisega on poliitikud taaskord arutlusele võtnud riigiettevõtete, sh ASi Eesti Loto erastamise. Kas ettevõte tuleks erakätesse anda?

Riigile strateegilist tähtsust mitteomava Eesti Loto müügi argumentideks on olnud saadav raha ja riigi loobumine osalemisest ettevõtluses. Tahaplaanile on jäänud hasartmängupoliitika.

Nii riigiettevõtete erastamise pooldajad kui ka vastased tunduvad olevat ühel meelel selles, et rahaliselt ei ole praegu hea aeg müügiks.

Hoiatav näide pärineb Türgist, kus maikuus tühistas valitsus rahvusliku loterii erastamise konkursi, kuna investorite pakutud ostuhind jäi alla riigi poolt oodatud miinimumtaseme.

GILD100 annab Eesti suurimatele ettevõtetele hinnangulise turuväärtuse eeldusel, et nad oleksid sel hetkel olnud Tallinna börsil noteeritud. 1. jaanuari 2008 seisuga oli GILD100 järgi Eesti Loto auväärsel 70. kohal väärtusega 942 miljonit krooni. Aasta varem oli väärtus 702 miljonit krooni - kasv aastaga 34 protsenti. Tänavu mais hindasid investeerimispankurid Eesti Loto võimalikuks müügihinnaks kõigest 400 miljonit, mis jääb alla ka ettevõtte ühe aasta käibele. Ometi paranesid Eesti Loto majandusnäitajad ka mullu.

2008. ja 2009. aasta hinnanguid võrreldes näeme, et riik võib erastamisel teenida kõigest 42 protsenti Eesti Loto tegelikust väärtusest. Tõenäoliselt on jäetud eelnevate hinnangute juures arvestamata muutuv olukord turul. 2010. aastal tõuseb klassikaliste ehk arvloteriide hasartmängumaks 10 protsendilt 18-le, mis vähendab Eesti Loto praeguse tooteportfelli juures ärikasumit veerandi võrra. Tõsi, riigiettevõtte puhul pole nii tähtis, milline osa tulust laekub maksu ja milline dividendide kaudu, küll loeb see eraomanikule.

2010. aastast legaliseeritakse Eestis interneti- ehk kaughasartmängud, millele on kehtestatud võrreldes loteriidega väga madal maksumäär: 5% netokäibelt. Kiiresti kasvav internetimängude turg koos madala maksumääraga võib osutuda investoritele tunduvalt atraktiivsemaks kui küpsel turul tegutsev ja kõrge maksumääraga loterii.

Eesti Loto müügihinnale ei mõju positiivselt ka riigi pikaajalise hasartmängupoliitika ebaselgus. Tänavu kehtima hakanud hasartmänguseadus annab loterii korraldamise ainuõiguse riigile kuuluvale aktsiaseltsile. Seaduse seletuskiri põhjendab riigi monopoli maailmas levinud loteriipoliitikaga, üldkasulikeks eesmärkideks rahaliste vahendite saamisega ja riikliku hasartmängupoliitika elluviimisega. Viimaseks on nõudluse suunamine pehmetele hasartmängudele ja kontroll nende üle ning hasartmängunõudluse stimuleerimise välistamine konkurentsi tõttu. Seaduse seletuskirja järgi piirab monopol nõudlust hasartmängude järele.

Neli kuud pärast seaduse jõustumist räägitakse Eesti Loto erastamisest kui võimalikust riigieelarve kosutamise vahendist, kuid mitte enam riigi pikaajalisest hasartmängupoliitikast.

Pole välistatud, et pärast Eesti Loto erastamist otsustab riik maksutulude tõstmiseks õnnemängude (kasiino) ja toto (ennustusmängud) eeskujul loteriituru liberaliseerida. Konkurentsi kaudu kasvaks turu maht, kuid väheneks iga operaatori tulud.

Kuidas suhtub potentsiaalne investor võimalusse, et erastades riigiloterii monopoli, võib ta äkki sattuda konkurentsiturule? Mida suurem on investeeringu risk, seda suuremat tootlust oodatakse ja vähem ollakse valmis firma eest maksma.