Ametiühing seaduse piiril

Soome ametiühingu Rakennusliitto poolt avaldatud ehitusettevõtjate boikoti nimekirjast nähtub, et tegemist on eelkõige ettevõtmisega tõrjuda Eesti ehitajaid Soome turult. Umbes 90% nimekirjas olevatest ettevõtetest on Eesti ettevõtted ning ka ülejäänute boikott seondub tihti kuidagi Eesti ehitajatega.

Juriidiliselt on asi keeruline, sest täpseid reegleid või kohtupraktikat, mida Rakennusliitto teha tohib või ei tohi, pole. Neil on üldine õigus kontrollida kollektiivlepingu täitmist ja korraldada kollektiivlepingu rikkumise korral streike ja boikotte. Eestlaste vastu on kasutusel peamiselt viimased.

Enamasti ongi nende tegevus seaduslikkuse piire kompav ja vahest seda ületav. Mulle tundub, et nad polegi huvitatud selgematest reeglitest. Hägused reeglid on hea vahend, et väiksemaid ettevõtteid kollitada ning nii on ka lihtsam boikotte välja kuulutada. Enamasti nad oma otsuseid ei põhjendagi.

Kuna tegemist pole riigi või kohaliku omavalitsuse organiga, ei laiene nende ametnike tegevusele mingit üldisemat järelevalvet ja nende otsuseid pole võimalik asutusesiseselt kuhugi edasi kaevata.

Boikott ise võib mõnel juhul olla väga karm sanktsioon, sest ehitusettevõtjate liidu liikmed sellest üle ei astu ning seda ei saa ka pidada vääramatu jõu juhtumiks. Seega on boikott tihti karmim karistus kui mis tahes riigi kehtestatav sanktsioon, isegi kui tööandja tegelikult rikkus oma kohustusi töötajate suhtes.

Boikoti määramisel pole määrav, kas Rakennusliittol on tegelikult andmeid tööandjapoolse kohustuste rikkumise kohta.

Rakennusliitto tegevus tekitab terve rea huvitavaid küsimusi ka Soome riigi vastutusest. Sisuliselt on Rakennusliitto tegevus diskrimineeriv ning see takistab teenuste vaba osutamist.