Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Keskpärane kolmas osa
Eelmisel nädalal kinno jõudnud suve üks oodatuim linateos "Jääaeg 3" pakkus kordunud nalju ja keskpärast elamust.
Ootused enne filmi vaatama minekut olid kõrgemad kui emotsioonid, mida film tegelikult pakkus.
Režissöör Carlos Saldanha eestvedamisel valminud animatsiooni esimesed kaks osa olid hulga nauditavamad, tükkmaad naljakamad, värskemad, teravamad ja mitte nii etteaimatava lõpuga. Triloogia viimane osa jättis kuidagi mõru, kulunud ja leierdatud mulje.
Platsis olid kõik vanad tegelased kõigi vanade kiiksude ja totrustega. Paraku tegemas ka suhteliselt samu asju, ikka üksteist jamadest päästmas, pirtsutamas ja headel hetkedel üksteise seltskonda nautimas. Kolmanda filmi kangelasteks, kes filmist filmi tegid, olid hoopis orav Scrat ja tema uus silmarõõm Scratte. Nende jonnakus ja visadus suutis küll saalitäie rahvast naerma ajada.
Järjekordselt tegi filmi nauditavaks ka Anu Lamp, kes väsimatule laiskloom Sidile taas oma hääle andis. 3D-efekt oli muidugi tore, ent suurt "ohoo"-reaktsiooni ei tekitanud.