Pangaaktsiate kuldaeg läbi

Veerand sajandit on finantssektor kasvanud nii arenenud kui ka arenevates riikides palju kiiremini kui majandus tervikuna.

Näiteks Suurbritannias oli 1980. aastal finantsvarade (aktsiad, võlakirjad ja pangahoiused) suhe SKPsse umbes 100%, kuid 2006. aastaks oli see tõusnud juba 440%-le. Hiinas kerkis finantsvarade osakaal sama ajaga sisuliselt nullist 300%-le SKPst.

Finantssektori paisudes tõusis ka selle kasumlikkus. Kui 1980. aastal moodustas USAs finantsfirmade kasum kõikide ettevõtete kasumist 10%, siis 2006. aastaks oli osakaal kerkinud 40%-le.

Selle taustal ei pane ka imestama, et finantssektoris palgad tõusid. Sellistest paikadest nagu Londoni City ja New Yorgi Manhattan said rahamasinad, mis tõid oma käigushoidjatele mõõtmatut rikkust.

Viimase kahe aasta jooksul on aga olukord muutunud. Finantsfirmad on oma bilanssi kõvasti kahandanud ja nii mõnigi on uksed kinni pannud.

Endisest võimendusest pole midagi järel. Investeerimispangad, mille võimendus oli veel 2007. aasta algul 30 korda suurem nende kapitalist, on nüüd viinud selle suhte 10 peale. Kaubeldakse ja laenu antakse vähem ning paljud finantssektori töötajad on koondatud.

Kas see kõik on lühiajaline nähtus ja finantssektor hakkab taas kiiresti kasvama, kui majandusolukord paraneb?

Juba räägitaksegi turul, et preemiad on peagi taas kindlustatud, riskifondid teevad kahekordset tootlust ja erakapitaliturg on elustumas. On see tõsi või legend? Kindlat vastust siin pole, aga ehk annab ajalugu meile vihje. Hiljutine Inglise Panga analüüs Suurbritannia pangandussektori aktsiate pikaajalisest tootlusest näitab, et viimased 25 aastat on olnud väga ebatavalised.

Oletame, et sa tegid aastal 1900 Suurbritannias pikaajalise panuse finantsvaradele - ehk vedasid kihla selle peale, et finantssektor võidab turgu. Esimesed 85 aastat oleks selle kihlveo tulemused olnud üsna nadid, aasta keskmine tootlus oleks olnud umbes 2%.

Ent aastad 1986-2006 olid hoopis teine tera. Siis oleksid sa teeninud 16%-list tootlust aastas ja kui sa oleksid kolm aastat tagasi oma panused välja võtnud, oleksid nüüd olnud või sees.

Kui sa aga oleksid hoidnud oma pangaaktsiaid eelmise aasta lõpuni, siis oleks sinu 110aastane investeering teeninud keskmiselt alla 3%-list tootlust aastas ehk sisuliselt tulnud omadega nulli. Alates 2006. aastast on suur võit jälle ära nullitud.

Millest see tuli, et need 20 aastat nii erilised olid? Otsene vastus on: võimendus. Võidujooksus suurema kasumi eest vajutasid pangad siin gaasi põhja.

Mis järeldusi me sellest kõigest tegema peaksime, sõltub paljuski keskpankade ja reguleerijate tegevusest.

Praegu õpivad finantsfirmad ise oma kogemustest, vähendades võimendust ja kogudes kapitali ning sularaha. Võimud aga veenavad panku rohkem laenama - ehk tegema täpselt seda, mis meid praeguse kriisini viis.

Ent me teame, et pikemas perspektiivis on tarvis teistsugust strateegiat. Igal juhul on võimendus kasvu taastudes palju rangemalt kontrollitud kui seni.

Juba peavadki seadusandjad nõu, kas mitte vähendada lubatud maksimaalset võimendust ja suurendada omakapitali nõudeid. Kui nad seda teevad - ja ma usun, et teevad - siis me viimase kahe aastakümne strateegiate juurde tagasi ei pöördu.

Ning sellisel juhul ei ole ka finantssektor enam midagi, mis pidevalt ülejäänud majandusest kiiremini jookseks. On võitjaid ja on kaotajaid, nagu ikka, aga süstemaatiliselt pangaaktsiad turgu enam ei võida.