Aheraine pole tingimata aher aine

Sõna "aher" tähendab viljatut, vähese anniga, nappi, kasinat, kehva. Seega on "aheraine" puhul tegu kasina või kehva ainega.

Aheraineks nimetatakse karjäärist või ka maa-alt kaevandatud põlevkivist eraldatud jääki, mida siiani on peamiselt ladestatud aherainemägedele.

Põlevkivimaardla geoloogiline eripära on selles, et muude laiemalt kaevandatavate maavaradega võrreldes on põlevkivikihind väga õhuke (ca 2,9 m). Kokku seitsme põlevkivikihi vahel (kihtide paksus 5-60 cm) on 10-30 cm paksused paekivikihid. Kaevandamisel saadakse kaevis, milles põlev- ja paekivi on segamini. Põlevkivi kasutatakse eelkõige kütusena, kuid ka õlitootmiseks. Paekivi põletamine aga sarnaneks lubjapõletamisega, mis teadupärast ei anna, vaid hoopis võtab palju energiat. Seega paekivi põlevkivi sees alandab märgatavalt kütuse või tooraine kvaliteeti.

Põlevkivitööstuses on selle algusaegadest püütud paekivi eraldada - algul suisa käsitsi välja noppides, hiljem tehnilisemalt. Praegu kasutatakse rikastamisel peamiselt jahvatatud rauamineraalide vesilahust, mille tihedus on kergema põlevkivi ja raskema paekivi vahepealne - seega teoreetiliselt jääb põlevkivi pinnale, paas vajub põhja. Kuna paljud kaevise tükid koosnevad mõlemast, siis paratamatult satub nii paasi põlevkivi hulka, ja vastupidi.

Vanemates aherainemägedes (tehnilises kõnepruugis nimetatakse neid ka terrikoonikuteks) on nii palju põlevkivi (3-20%), et isegi on kaalutud nende uuesti rikastamist. Aheraines sisalduv põlevkivi on ka peamine nn terrikoonikute põlemise põhjus.

Mägedesse on kuhjatud sadu miljoneid tonne eri kvaliteediga aherainet. Praeguse põlevkivi kaevandmise mahu juures (15 mln tonni aastas) tekib ligi 6 miljonit tonni aherainet. Siiski ei suurene aheraine prügilad enam samas suurusjärgus, sest veidi üle 20% aherainest läheb juba taaskasutusse. Näiteks on kohapealse nimetusega "poroda" leidnud juba aastaid kasutust kohalike teede ehitusel, vähesel määral ka ehituste aluseks täitematerjaliks ja maastike kujundamiseks.

Probleemid, mis on seni takistanud aheraine laiemat kasutamist nt killustiku saamiseks, on ühelt poolt seotud kvaliteetsema materjali tootmisega (osaliselt valikkaevandamine, peamiselt purustamine ja fraktsioonidesse sõelumine jms), teisalt aga logistikaga, sest suurima tarbimisega Harjumaa jääb Ida-Virust kaugele, seda eriti autovedude jaoks. Alternatiiviks oleks raudtee. See vajaks ilmselt märgatavaid laiendusi peale-mahalaadimise kohtades, kuid samas vähendaksid raudteeveod uute paekarjääride rajamise vajadust ja säästaksid väärtusliku materjali ladestamisest Virumaad.

Kahtlemata ei asenda aheraine ja sellest toodetud killustik täielikult paremast ehituskivist toodetud killustikku kõikides ehituskonstruktsioonides, sest põlevkiviga kaasa tulev materjal ei täida kaugeltki kõiki tänapäevaseid ehitusmaterjalile esitatavaid nõudeid. Seega on vähemalt osaliselt uute karjääride avamine paratamatu, kvaliteedilt ei ole Eestis midagi vastu panna Harjumaal Lasnamäe lademe paele.

Vähemalt nõudlikes konstruktsioonides on kõrge kvaliteediga materjali kasutamine möödapääsmatu, kuid üsna olulises mahus on võimalik kasutada ka aherainest toodetud killustikku.

Olgu veel öeldud, et 2005. aastal taaskasutati 22% (1,3 mln t) põlevkivi kaevandamisel trkkinud aherainest.

Autor: Rein Raudsep