Saame tülita sama asja teha

Äripäevas ilmunud Viru Keemia Grupi ja Eesti Energia suhteid lahkav artikkel (03.09.09) algatas olulise teema ning ma kasutaksin juhust, et avada mõningaid sealt ning mujalt ajakirjandusest kõlama jäänud mõtteid. See ei ole mõeldud ei vastulause ega poleemikana, on pigem katse "seada rööpaid" laiemas õlitööstust puudutavas meediadiskussioonis.

Põlevkivi kasutamine keemiatoorainena on meile alati tundunud otstarbekam kui lihtsalt põletamine. Selles valguses pole midagi rõõmustavamat, kui et ka Eesti Energia (EE) selle tõdemuseni jõudis ning asub rajama suurt moodsat õlitehast.

Kütteõlide turul on naeruväärne rääkida konkurentsist EE ja VKG vahel, kuna valdav osa toodangust eksporditakse ning commodity-turul ei mõjuta hinda ei VKG ega EE. Täpselt sama kehtib ka nende vääristatud produktide (nagu näiteks diislikütus) kohta, mida mõlemad ettevõtted plaanivad tulevikus oma põlevkiviõlist toota. Mis puudutab võitlust põlevkiviressursi pärast, siis kõrvutades tehaste summaarseid võimsusi olemasolevate ja planeeritavate kaevemahtudega, on võimalik rahumeelne ja jätkusuutlik majandamine ilma üksteise kõri kallale kippumata. Jah, ühes kohas on kivi parem ning kaevandamine odavam kui teises, kuid need on ikkagi nüansid.

Kui rääkida tehnoloogiast, siis toodetav õli on sama nii VKG kui ka EE planeeritavas tehases, sõltumata sellest, kui palju vilkuvaid tulesid on seadmete juhtpuldil. Kui keegi tuleb lagedale veel parema, ökonoomsema ja keskkonnasäästlikuma tehnoloogiaga, siis me täiesti siiralt tervitame seda.

Mis puudutab piinlikku spionaažijuhtumit, siis siinkohal tahaks tsiteerida Sigmund Freudi - mõnikord sigar ongi lihtsalt sigar! Kui ettevõte on investeerinud tehnoloogia arengusse ja infoturbesse kümneid miljoneid kroone ja esitanud üle tosina patenditaotluse ning siis järsku on mingid samas valdkonnas tegutsevad mehikesed ilma arusaadava põhjuseta sinu hoovi peal, siis ainus loogiline samm on anda see politseile uurida kui tööstusspionaaži juhtum. Kuid selleks, et näha selle taga mingeid dramaatilisi allhoovusi, on vaja rikast fantaasiat.

Lõpetuseks sellest, milline kuvand on asunud domineerima VKG ja EE suhete kirjeldamisel. Nähtuste taandamine lihtsustatud ja tahumata vastuoludele on vale tee, kuigi mõnedele meediatarbijatele kergemini seeditav. Tähtsam kui vastuolud on valdkonnad, kus saab luua lisaväärtust ning vaadata ilma kadeduseta ka teiste edusamme. Selles vallas näib meie ärikultuuris veel palju arenemisruumi olevat.