Nüüd loeme jälle raha, ja tore on!

Täna möödub aasta USA investeerimispanga Lehman Brothers kokkuvarisemisest ehk sündmusest, mis lükkas käima ajaloolise sügavuse ja laiusega üleilmse kriisi. Eestilgi läheb täna hullemini kui vähemalt kümne viimase aasta jooksul… või kas ikka läheb?

Äripäev leiab, et mitmes mõttes saame kriisile tänulikud olla. Mullu sügisel saabus tõehetk, mis ei lubanud meil enam endale valetada. Sai selgeks, et olime üle oma võimete elanud.

Loetleme üles viisid, mille poolest on Eesti elu täna parem kui aasta tagasi.

Esiteks, meie majandus tervikuna on muutunud efektiivsemaks. Enne kriisi arvasid paljud ettevõtted, et kasvul pole piire ja raha tuleb ise ettevõtte uksele koputama. Selline mõtteviis viis selleni, et firmad läksid laiaks ja lodevaks nagu mugava elu peal ära harjunud kodukõutsid.

Nüüd on vastupidi: kliendi pärast peab võistlema, kulusid peab kärpima, mittevajalikud liinid peab kinni panema ja üleliigsed struktuurid koos nende keskastmejuhtidega peab sulgema. Tulemuseks on paremini töötav ettevõte.

Teiseks, me oleme muutunud konservatiivsemaks riskide hindamisel. Vahepeal levis mõttelaad, et võtame aina suuremaid riske, siis saame aina suuremat tootlust. Just sellisest palangust olid kantud hulljulged pensioni- ja riskifondide rahapaigutused, või laenuraha eest põldudele kerkinud kinnisvaraarendused. Nüüd on näha, et liigriskantsetes portfellides haigutab tühjus, ja mõistus võidab ikkagi.

Kolmandaks, palgatõus ei ole enam iga oskusteta töötaja püha privileeg. Hirm palgaralli ajal töötajat konkurendile kaotada pani ettevõtted vahepeal unustama, et premeerida tuleks töötajat vaid vastavalt tema panusele. Nüüd saab töötajate palka tõsta siis, kui suureneb nende tootlikkus. Inimesed teevad väiksema palga eest rohkem tööd ja on veel pühendunumadki.

Neljandaks, raha on ausse tõusnud. Just omateenitud raha, mitte selline, mis on kokku laenatud. Inimesed mõistavad jälle, et aus inimene, ettevõte ega riik ei kuluta rohkem, kui ta teenib.

Viiendaks, riik pääses "õiguspärase ootuse" epideemia levikust. Juba hakkas meiegi rahva seas liiga palju maad võtma hoiak, et riik peab inimesele leiba lauale kandma, sest elatustase peab ju tõusma ühes euroopalikus riigis kõigil. Nüüd on meile jälle meelde tuletatud, et meil pole õigust nõuda teistelt, ise pingutust tegemata.

Mida varem me aru saime, et elame üle võimete, seda parem. See illusioon oleks ühel hetkel purunenud niikuinii, aga kuna meie panused oleksid läinud ainult kõrgemaks, oleks ka kaotus muutunud ainult suuremaks.

Kui kõik loevad raha, siis tähendab see seda, et kõik nõuavad oma raha eest ka teistelt parimat. Mis võiks veel olla terve ja õiglase ühiskonna tunnus?

Autor: ÄP