Salatsetakse siis, kui selleks on põhjust

Artikkel

- Uudised
- Kadri Paas
- 28. september 2009 kell 21:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Salatsetakse siis, kui selleks on põhjust
Äripäeva küsimused puudutasid viimase nädala kuuma teemat ehk dokumentide salastamist.
Millal Te viimati lähetuses käisite ja puhkasite?
30. juunist kuni 2. juulini olin Strasbourgis, esitasin Euroopa Nõukogu GRECO (Group of States against Corruption) plenaaristungil Strasbourgis raportit erakondade rahastamise läbipaistvuse kohta Taanis. See pole mingi saladus. Puhkasin sel suvel kaks nädalat. Ka see ei ole saladus.
Kas Teie tööandja salastas Teie lähetus- või puhkusekäskkirja?
Kui ajakirjanik soovib selle käskkirjaga tutvuda, on see minu teada võimalik. Minu lähetused ei ole olnud seotud tundlike välissuhete või riigisaladusega, vaid mõne ametliku kohtumise või avaliku esinemisega.
Mida paranoiline salastamistuhin Teie hinnangul näitab?
Kui asjad on korras, siis kõlbab neist ka avalikult, selgelt ja otse rääkida. Kui asjad ei ole korras, on põhjust varjata ja keerutada.
Kuuldavasti usaldatakse vahel "asutusesiseseks kasutamiseks (AK) mõeldud teabe" märke tegemise otsustamine inimesele, kes ei ole avaliku teabe seadusega eriti hästi kursis ja tembeldab enam-vähem kõik paberid igaks juhuks ära, asutuse juht ei süvene ja kirjutab alla.
Küllap on ka neid juhtumeid, kui piiratakse dokumentidele juurdepääs seadusvastaselt selleks, et ajakirjandus ei saaks mingitest sündmustest teada ega saaks paljastada näiteks raiskamist või võimu kasutamist erahuvides.
Avaliku teabe seaduse eesmärk on aga just nimelt kindlustada maksumaksja raha eest kogutud ja loodud teabe avalikkus. Kui asutused ja ametnikud teavad, et info nende tegevuse kohta on avalik, hoiab see kuritarvitusi ära.
Mulle meenutab salastamisralli nõukogude aega, kus alatasa pidi lugema ridade vahelt ning siiski jäi suurem osa infost laiemale avalikkusele saladuseks. Äkki on paljude, üsna elementaarsete dokumentide 75 aastaks asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamine märk sellest, et okupatsiooniajal üles kasvanud tänased juhid ei ole võõrvõimu mentaliteedist siiani üle saanud?
Tegemist võib olla ka lihtsalt laiskuse või üleolekutundega. Eks varjamine tekitab loomulikult kahtlusi. Näiteks lähetuste varjamine võib tõepoolest tekitada küsimuse, kas nende hulgas on lähetusi, millest Eesti avalikkus ei tohi teada.
Kui salastamine oleks julgeoleku- või välispoliitiliselt vajalik, oleks võimalik varjata vaid konkreetset dokumenti. Eelarvekitsikuse tingimustes tahaks uskuda, et näiteks mitmekesi reisimine mööda maailma küsitava väärtusega konverentse või lihtsalt huvitavates kohtades on lõppenud.
On tõestatud, et investeerimiskliimale on oluline ka õiguskorra püsivus, ettenähtavus, see, et kujuneb selge kohtupraktika. Tähtis on, et kui välisettevõtja küsib oma advokaadibüroo esindajalt Eestis, kas siin on läbipaistev avalik haldus ja püsiv õiguskord, siis oleks vastus jaatav.
Samuti on minu arvates tabanud tagasilangus asutuste töökultuuri: tundub, et ei töötata enam sellise pühendumuse ja jõuga nagu veel seitsme-kaheksa aasta eest.
Hetkel kuum