Valikud piimanduses: hinnatõus või krahh

Kari Finska 07. oktoober 2009, 00:00

Kohalik piimatööstus seisab teelahkmel. Üks teeots tagab sektori elujõulisuse pikemas plaanis. Teine viib kohaliku piimanduse kokkukuivamiseni - piimatoodete eksport lakkab, toorpiimast ja piimatoodetest kujuneb Eesti peamisi impordiartikleid.

Kui suve alguses olin veendunud, et kilepiima hinnad poodides on põhja saavutanud, siis septembri keskel toimunud jaekettide hinnasõda on murettekitav ning viitab, et hullem ei pruugi veel möödas olla.

Isegi kui osa jaekette suudab piima alla omahinna müüa, on selge, et seda ei suuda kõik. Järgmine loogiline samm on piimatööstustelt hinda alla kaubelda. Näiteks eelmise aasta suvel oli piima keskmine hind 10,05 kr/l. Selle aasta juunis-juulis oli see 6,55 kr/l kohta (Nielsen).

Piima jaemüügihind 3,70 kr/l on aga igale mõtlevale inimesele juba selgelt absurdne. Ostjaid võib see küll täna-homme poodi meelitada, ent sellise turundusvõtte tegelik mõju on paraku väga negatiivne.

Kannatavad nii tootjad kui ka töötlejad, aga ka jaeketid ise, sest nii jätkates ei pruugi neil olla võimalik kohalikust toorainest piimatooteid mõne aja pärast enam pakkuda. Kohalikul turul toimuvast on aga ehk veelgi olulisem see, kuidas avaldavad sellised "mängud" mõju ekspordile.

Olen veendunud, et sel aastal saavutatud toorpiima rekordmadalad hinnad hakkavad peatselt tõusma. Parim lahendus on seejuures vaoshoitud hinnatõus ja seda juba sel sügisel. Seda toetab nõudluse taastumine eksporditurgudel ning tänu eksporditoetustele on Eesti eksportööridele kauplemine maailmaturul muutunud taas mõttekaks.

Vaoshoitud hinnatõus aitaks kohalikul piimasektoril stabiliseeruda. Nii põllumehed kui ka tootjad saaksid katta tootmise kulusid ja suudaksid end ära elatada. Selle tulemusel püsiks toorpiima tootmine praegusel tasemel ning piimatoodete turg toimiks takistuseta.

Kolmekroonise liitrihinna juures väheneb toorpiimatoodang märkimisväärselt, sest kui seni kompenseeris eksport pisutki tööstuste kahjusid, siis kolmekroonise väljamüügihinna juures pole see võimalik.

Kuna tööstuste suur kahjum avaldab mõju ka toorpiimatootjatele, väheneks kohalik toorpiimatoodang järgmiseks aastaks seoses piimafarmide pankrotistumise ning karjade hävitamisega drastiliselt ning ei kataks enam allesjäänud nõudlust.

Seega saaks toorpiimast defitsiit, mistõttu ellu jäänud meiereid asuksid selle vähese toorpiima nimel ennenägematusse hinnasõtta. Selle tulemusena pöördub toorpiima hind järsule tõusule ning see tooks kaasa olukorra, kus eksportivad meiereid ei suuda välisturgudelt teenitud sissetulekutega katta oma kulusid ning liiguksid kindlal sammul pankroti poole.

Kuna kõik toimuks võrdlemisi lühikese aja jooksul, ei oleks välistatud kogu kohaliku piimatööstuse krahh, kus pärast eesriide langemist on eestimaine piimasektor senisest palju väiksem. Üle 2 miljardi krooni väärtuses eksporditulu, mis moodustab ligikaudu 18% kogu Eesti põllumajandustoodete ekspordist, oleks pikaks ajaks kadunud.

1998. aastal toimus ekspordi ärakukkumisega Venemaale seni suurim krahh Eesti piimanduses. Kui praegune trend (nn piimasõda) pikalt jätkub, liigume paratamatult uue, tõenäoliselt samaväärse või hullema kriisi suunas.

On enam kui selge, et viimasena kirjeldatud stsenaarium ei teeni põllumeeste, tööstuste ega tarbija huve.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:59
Otsi:

Ava täpsem otsing