Mesilaste pidamine ei saa olla meelakkumine

Ain Alvela 15. oktoober 2009, 00:00

Selle aasta kevadel oli taimede õitsemisperiood vihmane, sestap pole ka tänavune meesaak kiita. Nii on ka mee hind mullusega võrreldes paarkümmend krooni kallim - kilo mett saab turult 90-120 krooniga. Kui teil juhtub aga mesinikust naabrimees olema, siis vaevalt ta üle 80 krooni kilost võtab. N-ö päris poes on linnumagus teinekord isegi paar korda kallim, kuigi ka meeturul kummitab kodumaist tootjat Hiinast, Argentinast ja teab kust veel üle piiri voolav odavmesi.

Mee kokkuostuhind oli septembris 50 kr/kg, ent kuna mett on vähe, siis loodavad mesinikud selle kerkimist 60 kr/kg peale. Mesinikud prognoosivad, et kodumaine mesi on tuleva aasta veebruariks otsas mis otsas.

Ikalduse toob mesindustaludele teadagi vihmane suvi - kui pole päikest, ei saagi loota, et taimed õitseksid. Ja kui taimed ei õitse, pole mesilastel kuskilt mett varuda. Viimati käis selline ikaldus mesinikest üle 1997.-1999. aastatel, mil keskmine meesaak jäi pere kohta vaid nelja kilo kanti.

Kolmandat põlve mesinik ja kolmekümne aasta pikkuse mesilaste pidamise kogemusega Jakob Tammela mesitalu asub Põlvamaal Moostes. Toodanguks lisaks meele õietolm ja taruvaik. Ta kinnitas, et kui mesila läheduses on korralik looduslik karjamaa, võib loota heale saagile ja tegevuse tasuvusele. Mingit rapsipõldu pole tingimata tarvis. Rapsipõllult mett korjanud mesilaspered annavad küll head saaki, kuid rapsimesi ei ole Tammela sõnul rahva seas hinnatud.

Vanemaks jäädes on Jakob Tammela talus mesilasperesid järgemööda vähendanud.

"Varasema 60 taru asemel on neid nüüd üksjagu vähem. Aga ikka on mesiniku tööpäev pikk, sest vaja on tegeleda ka emade kasvatamisega ja vahetamisega," kirjeldas Tammela oma argitoimetusi. "Mesinikul ei ole suvel ühtegi vaba päeva. Kui keegi arvab, et mesi on ülemäära kallis, siis proovigu seda ise toota. Kes kord seda vaeva näinud, leiab, et mesi peaks veelgi kallim olema."

Kaubandusketti ei ole Jakob Tammela kunagi mett pakkunud. Siiski pole mesinikul ostjate leidmisega eales muret olnud - pigem tuleb meest puudus kätte.

Perefirma Artocarpus on Lääne-Virumaal Pandivere kõrgustikul looduslikesse paikadesse paigutanud kümneid mesitarusid, kus pesitsevad itaalia tõugu rahulikud ja töökad mesilinnud. Mesitalu toodangu moodustab mesi nii ehedalt kui ka kõikvõimalike lisanditega.

Talu perenaine Maire Valtin on seda meelt, et Eestimaal toodetud mesi on nii ehk naa mahetoode - kui inimene seda ei riku, siis mesilane annab endast parima, ütleb ta. Kuid teda teeb murelikuks, et Eestis pole mesindust toetavaid tööstusharusid, mistõttu iga mesinik on sunnitud midagi omaenese tarkusest kokku segama ja uusi nippe leiutama, et oma kraamile ostjaid leida.

"Sellest aastast saab mesinik mingi sümboolse summa, kui karu käib tarusid rüüstamas. Ja see on kõik," nentis Valtin. "Ometi sõltub meesaak suuresti ilmast, täpselt nagu põllumeeste viljasaakki. Ebavõrdsus valitseb vähemalt nende mesinike puhul, kellele mesindus on ainus sissetulek."

Maire Valtin kummutab kujutelma mesiniku tööst kui meelakkumisest. Lõviosa suveajast kulub tema mesitalus perede laiendamisele, mesilasemade kasvatamisele, vurritamisele, pakendamisele ja nädalalõppudel meesegude tutvustamisele laatadel, messidel. Suve lõpus jätkub vurritamine, perede koondamine, mesilaste ravimine jmt tööd.

Saarte Nõuandekeskuse mesinduskonsultant Aimar Lauge peab sadat mesilasperet ning kavatseb tuleval aastal nende arvu suurendada 150 pereni. Mee tootmise kõrval tegeleb ta mesilasemade kasvatamise ja müügiga.

Saaremaal mesinikke koondab MTÜ Saaremaa Meetootjate Ühing. Hiljaaegu tellis MTÜ projekti euronõuetele vastava 3,7 miljonit krooni maksva õppemesila rajamiseks.

Mesinikud ei sea iga hinna eest eesmärgiks oma meepottide eksponeerimist kaubakeskustes.

Kõige tulusamaks hinnatakse müüki otse taluhoovist, sest edasimüüjate kaudu turustades lisandub hulgihinnale lõpuks veel teist samapalju.

Hiiumaal Sireli mesindustalu pidava Peep Martverki hinnangul tasub mesilaste pidamine ennast praegu ära juhul, kui mesilasperede arv jääb talus paarisaja piiresse, nii et kõigi asjatoimetustega saadakse hakkama suuremat tööjõudu palkamata.

Märkimisväärse kuluna nimetab ta pakendamist, mee poehinnale lisab õhku tõsiasi, et kaubandus ei lepi alla 30protsendilise vaheltkasuga, lisada tuleb veel 20 protsenti käibemaksu.

"Ketti pääsemine on keeruline, pealegi püüavad poed hindu kõvasti alla suruda," nentis Martverk.

Kuid üha enam õnnestub mett realiseerida hulgi mõnele toidutootjale. Martverki sõnul on seda hakanud kasutama näiteks kondiitri- ja lihatööstused.

Aimar Lauge, Saaremaa mesinik
Eesti mesinduse suur mure on, et Eestis ei toimu alates 1994. aastast riiklikku mesindusõpet.

Ise olen kursuseid teinud 11 aastat, viimasel kahel aastal enam mitte. Seega ootab ees mesinike puudus. Mett võime välismaalt sisse osta, aga mesilasi, kes meie õuna ja marjapuud ära tolmendaks, piiri tagant ei osta.

Murelaps on ka mesinike killustatus. Mesinike hääl riigi tasandil on imenõrguke - lehma ammumine on Toompeale kuulda, aga mesilase sumin jääb sellele paraku alla. Aga kui pole enam mesilast, pole enam, kes ristikut tolmleks ja pärast pole ka enam lehma ega piima poes.

Maire Valtin, perefirma Artocarpus mesinik
Head mett peab ikka maitse järgi valima, sest peale laboratoorse uuringu pole muud võimalust kvaliteeti määrata. Kõik need tindipliiatsiga määramised ja lusika ümber keerutamised näitavad ainult mee niiskuse sisaldust, mis ei tohi olla suurem kui 21% Hea mesi tekitab kurgus kipitusetunde või ajab köhatama.

Mesinikud ei sööda mesilastele suhkrut, nagu arvatakse. Suhkur kallis ja mesi on sel juhul värvitu hall mass ja üldse mitte maitsev. Kristall, mis meesse tekib, pole mitte suhkru söötmisest, vaid loomulik nähtus mee kõvemaks muutudes.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 18:16
Otsi:

Ava täpsem otsing