Erakonnad on võõrandunud rahvast, mitte rahvas poliitikast

Andrus Saar 23. oktoober 2009, 00:00

Hääletanute väga kõrget osalust kohalike volikogude valimistel on mitmeti tõlgendatud. Poliitikud on selles näinud märki, et inimesed ei ole võimust võõrandunud ega ole ka võim rahvast kaugenenud. Loomulikult võib numbreid ka sellisest vaatevinklist näha. Siiski ei paista asi olevat sedavõrd roosiline kui esmapilgul näib. Tooksin välja järgmised faktorid, mis valimistest osalust mõjustasid:

1) Võimalus mugavalt e-hääletada. Kindlasti mängis mugavustegur suurt rolli iseäranis eestlaste hulgas, mida näitasid ilmekalt e-hääletuse tulemused. Tulevikus, mil valimisjaoskonnas käiakse vaid traditsiooni pärast, peavad erakonnad senisest enam arvestama valijate kahe laine olemasolu ning vastavalt oma PR-tegevust sättima.

2) Viimase aasta jooksul on oluliselt suurenenud inimeste arv, kes tahavad tähtsates riigiasjades kaasa rääkida. Möödunud aastal valis Eesti viiest arenguprioriteedist nimetatud eesmärgi kahe tähtsama sekka 61% Eestimaa täiskasvanuist (Euroopa väärtuste uuring). Soov olulistes küsimustes kaasa rääkida on aastatega kasvanud. Mida paremaks on läinud inimeste elujärg ning suurenenud on kindlustunne, seda enam soovitakse, et nende häälel oleks ka otsustusvõim. Aeg, mil inimestel tekkis tunne, et neid ei arvestata ja selle tulemusena oldi passiivsed, hakkab sedakorda mööda saama. Elanikud ei lepi sellega, et nendega ei arvestata ja leppimatus avaldus võimust võõrdumisega. Nüüd on mõõt täis saanud. See on üks olulisi põhjusi, miks inimesed tulid seekord valimisurnide juurde. Esimeseks märgiks, et parteidele soovitakse oma koht kätte näidata, olid Europarlamendi valimised.

3) Valimiskampaania iseloom. Sedavõrd mitmekesise võttestikuga propagandat ei ole varem tehtud. Ühelt poolt uued ideed, teisalt väga selge vastandumine. Keskerakond ja teised. Kes siis veel? Kui mitte mina, siis … Must-valge printsiip "töötas" tõenäoliselt hästi muulaste ja poliitikast kaugel seisvate inimeste seas, kellele pakutavad lihtsad valikud teevad otsustamise kergemaks - valimise aluseid nappis. Kohalikul tasandil müüvad kõige paremini asfalditonnid, ehitised ning torud.

4) Valimisliidud. 2005. aasta valimiste puhul tehti katse keelustada valimisliidud, mille tulemuseks oleks sundparteistumine. Praktika on aga näidanud, et valimisliidud saavad reeglina väiksemates valdades päris hästi hakkama. Valimisliidud toovad inimesi rohkem valima, sest valiku kriteeriumiks ei ole mitte niivõrd ideoloogilised põhimõtted, vaid valitavate inimeste kompetents. Valimisliitude koosseisud peavad olema ühtlaselt tugevad, nii on neis häälepüüdjaid vähem, mistõttu valimisvõitlus ausam. Ka see asjaolu toob inimesi sagedamini valimiskasti juurde.

5) Masu oli äsjastel valimistel kindlasti tegija, vähemasti nende jaoks, kes loodavad võimudelt abi. Siin mängisid suurt rolli need, kes pakkusid midagi konkreetset tööjõupoliitika valdkonnas. Paraku pakkujaid oli vähe.

6) Seekordsed valimised algasid tavalisest varem. See puudutas Tallinna valimisringkondade ümbermängimisteemat. Suuri lahingud peeti parlamendis ning pealinna volikogus. Huvi oli üles köetud.

Mis oli edu/tuse aluseks? Enamik erakondadest panustas minevikule, tulevikku suunatud ideid jäi napiks ning nende mõistlikkus vähekaalutletuks. Valijate IQ-taset peeti kolmesõnaliste loosungite vääriliseks. Näis, et erakondade arvates valijad ei suudagi pikemaid mõtteid vastu võtta kui "Kes siis veel?" või "Ma armastan Tallinna".

Eelis oli neil jõududel, kes suutsid eelneva nelja aastaga enim korda saata. Viimased aastad olid kohalikule võimule eriliselt helded. Raha ei ole mitte kunagi varem sedavõrd palju kasutada olnud kui nüüd. Opositsioonil oli selles olukorras keerukas midagi kõrvale seada, sest neil polnud midagi ette näidata. Mõned ideoloogilised või moraalsed virisemised, mille tausta lihtvalija õieti ei teagi, ei omanud erilist efekti. Pealegi enne valimisi suhtub valija selektiivselt igasugusesse kriitikasse, sest lootus poliitikutelt tõest infot kuulda on sellel kuumal perioodil üpriski lootusetu. Kui keegi kõneleb tuulde läinud miljonitest, siis tundub see valimiseelne olema nõrguke argument, sest paljukest jagub neid valijaid, kes oskab aduda miljonites tehtavaid tehinguid? Elu tõestas ütlust: kellel raha, sellel võim.

Kaotajad panustasid Tallinnas vene kaardile lootuses, et see võtab nende rivaalilt hääli. Põhjust sellisele lootusele väljendus Europarlamendi valimiste tulemustes, kus Dimitri Klenski sai päris suure häältesaagi. Paraku jäi opositsioonil Tallinnas pasjansi ladumine ära. See, et vene nimekirjad ei olnud edukad, kõneleb selget keelt asjaolust, et rahvustundele toetuv erakondlik poliitika võib olla edukas vaid lühiajaliselt, mitte pikaajalises perspektiivis. Vene nimekirjade ebaedu näitas sedagi, et pronkssõduri roll kujunes nendel valimistel väiksemaks kui oletati. Võib-olla mängisid olulisemat rolli Lasnamäele rajatud park, tulevase kiriku korrastatud ümbrus, soolaleivapeod, ümber- ja ülesõidud jms. Ehk läksid nn vene hääled neile, kes on ennast tegelikkuses tõestanud, mitte suure suuga lubajatele? Tõsisem analüüs seisab aga ees.

Nii küsitluste kui ka valimiste tulemused on näidanud, et muukeelsel elanikkonnal puuduvad Eestis omakeelsed ideoloogilised liidrid. Hääli koguvad eelkõige ametnikud.

Valimised näitasid üpris selgelt, et erakondade jaks hakkab kohaliku elu tasandil otsa saama. See on kindel märk, et erakonnad on võõrandunud rahvast, mitte rahvas poliitikast.

Nüüd on aeg reaalsetel, vabast tahtest sündinud kodanikuühendustel, mitte riigi rahastatud mittetulundusühingutel hakata näitama oma jõudu. Põhiseaduslik võim tuleb oma elu parandamiseks realiseerida.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 18:17
Otsi:

Ava täpsem otsing