Kolmapäev 7. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Sotsiaalmaksusüsteem tuleb kiiresti ümber teha

Leon Glikman 06. november 2009, 00:00

Eesti madal maksukoormus on müüt, millesse ei usu ei Eesti ettevõtja ega investor.

PWC "Paying Taxes 2009 The Global Picture" ja "Doing Business Database" andmeil on Eesti maksukoormus 48,6%, millest moodustavad lõviosa tööjõumaksud (38,3%). Maailmamaastaabis on Eesti 122. kohal, see on häbiväärne. Meie tööjõumaksud ületavad Saksamaa, Soome, Norra, Taani ja Hollandi omi ning on üle kolme korra kõrgemad kui Inglismaal või Iirimaal.

Tööjõu ülemaksustamine on viinud selleni, et Eesti üleüldine maksutase on OECD Taxing Wages 2008/9 andmeil oluliselt suurem kui selle arenenud tööstusriikide organisatsiooni liikmete keskmine.

Ametnike kabinetivaikuses sündinud ja majandusteooria algeid narriv dividendide ja töötasu eristamise juhend kätkeb endas kava sotsiaalmaksustada ka omanikutulu. Parlamentaarset korda trotsival üllitisel puudub põhiseaduslik alus, kuna maksud sätestatakse avaldatud seadusega.

Juhend pügab just aktiivseid investoreid, andmata samas selget juhist, kuidas maksurepressiooni vältimiseks käituda. Pigem oleks arukas teha seadus, mis reguleeriks täpsemalt nende äriühingute maksustamist, mil pole palgafondi ega sealt laekuvat sotsiaalmaksu. Vastustada tuleks aga maksumaksja suhtes parastavat ja rohmakat "seadusloomet", mille eredad näited olid suhkrutrahv või käibemaksu suurendamine.

Maksudega saab suunata inimeste käitumist ja selle kaudu majanduse arengut. Näiteks, kõrge alkoholiaktsiis kätkeb riiklikku hukkamõistu ja naiivset lootust vähendada liigtarbimist. Kõrged tööjõumaksud on omandanud tööjõuaktsiisi iseloomu. Paraku, kui alkoholiaktsiis ei ole joomist vähendanud, siis tööjõuaktsiis on muude mõjurite kõrval kaasa aidanud normaalse majandamise eelduseks oleva tööturu väljasuretamisele. Kui riigi maksupoliitika tauniv suhtumine alkoholi on mõistetav, siis töö andmise osas jääb see küll käsitamatuks.

Eesti töötuse määraks on erinevail andmeil 12-15%. Eurostati hinnangul on Eesti tööpuudus üks kõrgemaid Euroopas. Kindlasti on töökohtade tekitamise kaalukas, kuigi mitte ainus, kammits arutu maksustamine, mis karistab nii töö andmist kui ka head tööd, pidurdades omakorda majandusmootoriks olevat tarbimist. Sellele lisandub meie igikestev probleem - töösuhte paindumatus. Pärast veidi liberaalsema töölepingu seaduse vastuvõtmist tõusis Eesti konkurentsivõime edetabelis tööjõuturu jäikuse poolest 133 riigi hulgast 118. kohale, mis on nadi tulemus.

Rahapuudus on tinginud halastamatu rahvusvahelise konkurentsi investorite maaletoomiseks. Tekib aga küsimus, millisel mõistlikul investoril peaks tekkima huvi siseneda napi lennuühenduse kiuste siinsesse maksupõrgusse ja luua töökohti?

Sotsiaalmaksusüsteem nõuab kiiret reformi. Kuna majandust edasiviivate kõrgepalgaliste sotsiaalkulud ei ole meil teistest oluliselt kõrgemad, tuleb sotsiaalmaksule kehtestada lagi või maksustamine peab olema regressiivne. Näiteks Venemaal tipneb see 2299 euroga pluss 2%. Meil võiks lae kehtestada, arvutatuna näiteks kahekordselt keskmiselt palgalt ja ikkagi oleks tegemist ülemaksmisega.

Tööandja ja töötaja peaksid jagama sotsiaalmaksu. Eesti on Araabia Ühendemiraatide kõrval ainus riik maailmas, kus tööandja tasub kogu sotsiaalmaksu. Kui maks jagataks tööandja ja töötaja vahel ning tööandja oleks kohustatud säilitama lepingulise palgataseme, võidaksid sellest kõik. Tekiks vabade inimeste survegrupp, kes võitleks liberaalse maksustamise eest ja oskaks nõuda maksule vastavat avalikku teenust.

Töö andmist tuleks kannustada ja see peaks kajastuma nii sotsiaalsete hüvede saamises kui ka ettevõtja maksuvabastustes. Kui üldise maksuteooria kohaselt ei ole riik kohustatud maksumaksjale midagi otseselt vastu andma, siis tööjõumaksude puhul on vastusaadav hüve kujunenud maksmise stiimuliks. Meie pensionisüsteem tugineb aga nõukogude mallile silmi ettetegeval paduvõrdsustamisel, kus sotsiaalmaksuga maksustatava palga korrelatsioon vastusaadava sotsiaalhüve suhtes on marginaalne.

Sotsiaalministeeriumi kodulehel on hea programm, mis võimaldab töötaja eeldatava pensioni välja arvutada. Näide käsitleb kolme töötajat, kel on 30 aastat pensioniõiguslikku staaži. Tulemus näitab, et pensionär, kelle palgalt on makstud sotsiaalmaksu lausa kolm korda rohkem, saab 30aastase ponnistuse tulemusena pensioni enam vaid 500 krooni kuus.

Arvestades riigi kasuks rügamise ulatust ja elu jooksul vastu saadud närba avalikku teenust, samuti üksnes meile omaseid kulusid, näiteks aukudes lagunenud auto remondile, pöörastele riigilõivudele ning parkimistasudele, on see kehv jootraha.

Kuigi selle tubli maksumaksja palgalt on sotsiaalmaksu makstud absoluutarvudes umbes sama palju kui keskmise Euroopa töölise omalt, pole pension võrreldav, samuti ei näe meie maksumaksja silmad näiteks korralikke autoteid ega muid iseendastmõistetavaid avalikke hüvesid. Arvestades kohaliku meesmaksumaksja eeldatavat eluiga, oleks selle pisiboonuse nautimine ka lühiajaline.

Lisaks üldisele sotsiaalmaksu määra vähendamisele on vaja kehtestada mehhanism, mis võimaldaks igaühel luua oma pensionifondi ja saada selle arvelt maksuvabastusi, loobudes soovi korral osast riigipoolsest abist.

Niiviisi toetaks riik sõltumatute ja enda eest vastutavate inimeste ühiskonna loomist. Sotsiaalsüsteemi eesmärk peaks olema inimese piisav kindlustamine ja vanaduspõlves ühiskonnale jalgu jäämise vältimine, mitte aga võrdsustamine ning niigi napiks jäänud tegijate rõhumine.

Poliitikute lühinägelik huvi meeldida iga hinna eest just vähem tegusale ja hooldusriigist unistavale valijale ei raja teed masust väljumiseks.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 18:18
Otsi:

Ava täpsem otsing