Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Erakondade rahastamise kontrolli süsteem on piisav!?

Allar Jõks 13. november 2009, 00:00

Üks minu juristipraksise suurimaid üllatusi tabas mind nädalapäevad tagasi, kui selgus, et riigikogu valimistel erakonna nimekirjas kandideerijate rahastamine polegi erakonna rahastamine. Ja isegi mitte erakonna varjatud rahastamine. Alljärgneva kirjutise eesmärk ei ole süüdistada konkreetseid isikuid või erakondi. Rohkem kui üks erakond on taolisest skeemitamisest tulu lõiganud. Hoopis olulisem on mõista, mida taoline seisukoht endaga kaasa toob.

Karistusseadustiku paragrahv 402-2 näeb ette karistuse erakonnale tehtava anonüümse, varjatud või juriidilise isiku annetuse vastuvõtmise eest. Eesmärgipäraselt tõlgendades on see norm mõeldud sanktsiooni ähvardusel takistama erakonna ebaseaduslikku rahastamist. Käesoleval juhul taandub küsimus sellele, kas erakonna nimekirjas kandideerija isikliku valimiskampaania kulu on osa erakonna valimiskampaania kuludest või mitte.

Riigikogu valimise seadus on üheselt mõistetav. Seadus kohustab erakonda esitama valimiskampaania rahastamise aruande ja erakonna aruanne peab sisaldama ka erakonna nimekirjas kandideerinud isiku kulutusi, mis on tehtud eraldi erakonna kuludest. Isiklikele valimiskampaania kuludele kohaldatakse seejuures erakonna aruande kohta ettenähtut.

Seadus peab järelikult erakonna nimekirjas kandideerinud isiku valimiskampaania kulusid osaks erakonna kuludest. Seega on põhjendamatu eristada erakonna nimekirjas kandideerija varjatud või keelatud rahastamist erakonna ebaseaduslikust rahastamisest. Vastupidine käsitlus ei ole kooskõlas seaduse eesmärgiga ja muudab suuresti sisutühjaks Karistusseadustiku paragrahv 402-2.

Kui viidatud sätet tõlgendada prokuratuuri pakutud moel, oleks erakonna ebaseaduslik rahastamine lubatud, kui erakonna valimisnimekirjas kandideerija valimiskampaaniat rahastatakse varjatult, anonüümselt või juriidilise isiku poolt. Selline käsitlus muudab keelu erakonda varjatult või anonüümselt rahastada mõttetuks. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et seadust ei tohi tõlgendada viisil, mis muudaks seaduse või selle sätte mõttetuks.

Siinkohal võikski loole punkti panna, kui see ei viitaks suurematele kitsaskohtadele.

Eesti õigusemõistmise lähiajalugu on täis näited, kus hoolimata kasinast tõenduslikust baasist ja haprast õiguslikust alusest on süüdistuse esitaja kriminaalasjas üritanud, pea ees, läbi betoonseina joosta. Kui tegemist on aga erakonna rahastamisega, siis õigustatakse tegevusetust väitega, et seadus ei ole täiuslik ja lahenduseks oleks poliitilise kultuuri tõus. Ainsaks "töövõiduks" võib pidada erakonna Eesti Kristlikud Demokraadid karistamist selle eest, et nad deklareerisid sinisilmselt, et on võtnud laenu isikult, kellelt seadus keelab laenamist.

Mugav ja vastutust vältiv on pugeda õigusnormistiku ebapiisavuse väite taha. Paraku ei napi Eestis mitte õigusnorme, vaid normide mõtestatud rakendamist. Kahetsusväärselt kiiresti oleme naasmas ühiskonda, kus väärtuspõhist tõlgendamist asendab otstarbepärane tõlgendamine. Õiguse kohaldamisel ei peeta määravaks mitte seda, mis on õige ja õiglane, vaid mis on kasulik. Trend on alguse saanud poliitilistest otsustajatest ja jõudnud tasapisi ametnikeni. Riigikogu liige, kes hääletusnupule vajutades isikliku või erakonna kasu tõstab kõrgemale üldisest huvist, kujundab ka sadade ametnike hoiakuid.

On levinud arvamus, et erakonna rahastamisel muutub olukord siis, kui poliitiline kultuur muutub. Poliitiline kultuur ei muutu iseenesest, seda tuleb kujundada ühiskonnas valitsevate väärtushinnangute muutmise kaudu. Kui poliitiline eliit taastoodab JOKK-mentaliteeti, on murranguks vaja survet väljastpoolt.

Kahjuks ei ole võimuteostajate seas kedagi, kellele oleks oluline erakondade läbipaistev rahastamine, kes hoiaks elavana asjakohast debatti ja kujundaks avalikkuse hoiakuid.

Praegu on erakondade varjatud rahastamise vastase võitluse ainsaks eestkõnelejaks Äripäev. Prokuratuur algatab menetluse vaid siis, kui ta peab ajalehes avaldatud kahtlusi kaalukaks. See on võrreldav olukorraga, kui võtta maksuhaldurilt ära õigus omal algatusel kontrollida maksude tasumise õigsust ja panna maksuhaldur töötama vaid ajakirjandusest laekuvate avalduste alusel.

Võib küsida, miks erakonna rahastamise järelevalves peetakse tõhusaks vahendeid, mis maksujärelevalves ei toimi. Vastuse leiab pooleteise aasta vanusest kohtuotsusest, mille kokkuvõte kõlab: "Erakondade rahastamise kontrolli süsteem ning kontrollorganite pädevus koostoimes on piisav selleks, et jõuda erakondade rahastamise tegelike allikateni."

Justiitsministeeriumis valminud eelnõu erakondade rahastamise korrastamiseks on kindlasti samm õiges suunas. Sarnast eelnõu menetles riigikogu õiguskantsleri initsiatiivil ka aastal 2006, kuid tulemuseta.

Eelnõu nõrgim osa on järelevalveorgani moodustamise põhimõtted ja napid volitused. Loodav kontrolliorgan peaks läbi professionaalse tegevuse, nähtavuse ja usaldusväärsuse muutuma ebaseadusliku rahastamise väljajuurimise veduriks.

Vaid tõhus ja järjekindel järelevalve võib tuua muutusi poliitilises kultuuris. Tuletame meelde, kui palju muutis ärikultuuri Diveci juhtum. Kas Eesti ärikultuur ja maksudistsipliin oleks sellised, kui riigiametid poleks olnud seaduse kaitsel järjekindlad?

Ümbrikupalga maksmine töötajale ei erine varjatud raha maksmisest erakonnale. Poliitilise otsustusmehhanismi läbipaistvus ei ole vähem kaitset vääriv väärtus kui laekuvad maksud. Selle põhitõe eiramise tagajärjeks võib olla rahvavõimu hääletu alistumine rahavõimule.

Eelmisel nädalal kõlas tõsine kahtlustus jäätmekäitluses ja keskkonnainvesteeringute jagamisel toimuva seostest erakonna varjatud rahastamisega. Loodan, et Äripäev ei jää selle uurimisel üksi.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 18:18
Otsi:

Ava täpsem otsing