Ripakil kaup jääb vedajate hoole alla

Siim Sultson 24. november 2009, 00:00

Hiljuti toimunud logistikakonverentsil esinenud CMR Konsultant OÜ juhatuse liige Renee Mahl tõdes, et kaupade kinnipidamine ja pandiõiguse asi on aastaga kerkinud olematusest sagedaseks nähtuseks. Tema sõnul on selles süüdi ka Eesti riik, kes kergitas aasta alguses kohtulõive 2-3 korda.

"Veel aasta eest ei olnud eriti kinnipidamist, kuid nüüd on see sagenenud. Näiteks buumiajal oli õigusvaidlusi enam kui nüüd ja nii ongi praegusel ajal vedajale võlgujäämine viinud lihtsalt kauba kinnipidamiseni," tõdes ta. "Kui firma on vedajale ikka pool miljonit või miljon võlgu, peetakse kaup kinni," lisas ta.

Et nähtus on uus, siis senini puudub selles vallas kohtupraktika pea täielikult, kuid eks see vormub riigikohtulahenditena lähema 3-4 aasta jooksul, uskus Mahl.

Praegusel vaesel ajal aga kinnipidamisjuhtumid enamasti kohtusse ei jõuagi, kuna vahendeid selleks napib.

"Rahval ju raha pole. Siis lahendataksegi asi kas kokkuleppe teel või mis kõige kummalisem - kaup jääbki vedajale," pakkus Mahl välja edasisi arenguid. Paras pundar aga on siis, kui kauba tellija on välismaalane ja vedaja eestlane - siis võivad Eesti kohtu käed jääda lühikeseks, lisas ta.

"Veelgi hullem on, kui vedajad omavahel tülitsedes kipuvad kinni pidama kolmanda isiku kaupa - siin on õigus küll küsitav! Asi on kuri aga siis, kui üks vedaja asub siis kaupa ise müüma."

"Elu on selline! Eesti riik ju ei võimalda oma alamatel saada kohtus õigust. Masu ajal tõsta kohtulõive 2-3 korda!?" põrutas Mahl riigi otsuse peale kergitada selle aasta algul õigusalaseid lõive.

"Üldiselt oleme püüdnud kinnipidamisest hoiduda. Tegeleme kliendi valikuga, et ei peaks pärast käsi väänama," tõdes Logistikaguru OÜ tegevjuht Ivo Loide.

Aastatel 2008-2009 on tema sõnul olnud firmal kaks juhtumit, kus tuli karmid meetmed kasutusele võtta. Kuid ka siis lahenes olukord lõpuks omavahelise kokkuleppe teel. "Need olid väga lühiajalised, põhjus oli selles, et klient osutus finantsiliselt riskantseks," lisas ta.

Ehkki enne 2008. aastat oli selliseid juhtumeid kahe aasta kohta üldiselt üks, üliharva ka kaks, ei usu Loide, et kaupade kinnipidamisest saaks süvenev trend. "Ma ei usu selle kasvu. Keegi ju ei taha selle äärmusliku meetodiga kokku puutuda - ei vedaja ega klient," arutles ta.

Kui kinnipeetud kaup peakski jääma vedajale, siis on tal juriidiliselt õigus see realiseerida, et saada kätte oma teenustasu. "Kuid sellel on oma reeglid," osutas Loide kättejäänud kauba müümise keerukusele.

Pealegi tähendab ju kättejäänud kaup vedajale laokulusid, siis müügitegevuskulusid, lisaks kulub ka aega ja närve. Seega miinusesse jääb vedaja sel juhul niikuinii.

"Kinnipidamine õigustab end kindlasti pahatahtlike maksetega viivituste puhul," leidis ta.

Siia kõrvale meenutas Loide, et kunagi ta oli kaubaklient ja vedaja ei usaldanud teda. Kauba sai ta kätte alles siis, kui raha oli tasutud. "Vedajal, kui ta ei usalda klienti, on enne kauba kätteandmist õigus nõuda teenustasu maksmist. Mereveonduses enamasti ongi nii," lisas ta.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 18:19
Otsi:

Ava täpsem otsing