Eesti üleminek eurole - mida on meil kaotada?

Huvitav, milline näeks välja ajalugu, kui Eesti oleks 2003. aastal valinud euroskeptikute tee ja jäänud Euroopa Liidust välja? Kas me oleks täna midagi enamat kui jaam nimega Eesti, mille ülesandeks on kaup võimalikult kiirelt vastu võtta ja edasi saata? Või oleks me riik, kus elatustase oleks oluliselt madalam naabritest, kes tegid valiku Euroopa Liidu kasuks?

Euroopa Liiduga liitumise eel oli palju küsimusi ja hirme. Euroskeptikud hirmutasid jutuga, et ühest liidust tulime, milleks järgmisse minna. Praegu on selgunud, et neil ei olnud õigus. Eesti inimesed ja Eesti majandus on saanud Euroopas tagasi olemisest märgatavat kasu.

Kuid euroskeptikud on laval tagasi. Eestis on inimesi, kes väidavad, et euro tulek ei aitaks meie riiki ega majandust edasi, vaid teeks elu hoopis kehvemaks. See käsitlus kuulub neile, kel puudub arusaamine, et riigil saab rahaliselt minna vaid nii hästi, kui läheb selle kodanikel ja ettevõtjatel. Mida enam tekib ettevõtjaid, seda enam tekib uusi töökohti. Mis riigi mõistes tähendab enam maksutulusid ja vähem sotsiaalkulusid.

Kuidas on seda lihtsam saavutada? Kas euroskeptikute teed minnes, et pöörame eurole selja ja unustame meie koos tehtud pingutused? Võtame laenu ja pumpame selle majandusse? Aga kes selle kinni maksab ja millist uut majandust see loob?

Majanduses on ammu teada tõde, et raskuste ajal arutult raha pumpamine toidab just eeskätt ebaefektiivset osa. See valik on riikidel täna teha. On ka veel teine valik - lõpetada selle tegemine, mis sisse ei too, ja alustada otsast peale. See tähendab, et ilmselt luuakse kiiremini terve struktuuriga majandus, mis liigub uuele tasemele. Ja kindlasti ei jää laste ja lastelaste osaks võlakoorma kinnimaksmine.

Mida on meil kaotada euro tulekust? Euroskeptikud ütlevad, et euro tulekul meie majanduskasv pidurdub. Argumente neil selle tõestuseks aga pole. Ettevõtjad ja rahanduseksperdid ütlevad, et euro suurendab oluliselt välisinvesteeringuid. Tõenduseks on neil otsekontaktid nendega, kes on valmis siia oma raha tooma. Miks nad seda juba täna ei tee? Vastus on väga lihtne - ettevõtlusringkondades, eriti Põhjamaades, oodatakse, mis saab Lätist ning kas Eesti suudab oma majanduse koos hoida. Sellele arvamusele on olulise panuse andnud pangad, kes võidavad valuutariskidest ning seetõttu räägivad Eesti krooni devalveerimise võimalusest.

Ettevõtlusringkonnad ütlevad, et euro tulekuga vähenevad tehingukulud oluliselt ning väliskaubandus ja eksport lihtsustub. Eesti usaldusväärsus tõuseb. Vaadates teisi praeguseid europiirkonna liikmed, võib suurima südamerahuga öelda, et nende võit on olnud silmnähtav. Mida on meil siis ikka kaotada?

Sloveenia läks eurole üle 2007. aastal ning ekspertide sõnul oli mõju väga positiivne - Sloveenia eksport kasvas tuntavalt, märkimisväärselt kasvas ka investeeringute maht. Euro andis majandusele vajaliku arengusüsti ning tagas makromajandusliku stabiilsuse.

Slovakkia võttis euro kasutusele tänavu. Slovakid ütlevad, et selle tulemusena on ettevõtjate ootused kasvatada käivet ja kasumit oluliselt suurenenud. Slovakkias oodatakse kuni kolmandiku ettevõtete puhul ekspordi kasvu ning samuti samas suurusjärgus ettevõtetes kasumi kasvu.

Euroskeptikud väidavad järgmisena, et hinnad tõusevad. Eurostat, mis seda mõõdab, annab meile aga hoopis järgmised faktid - tajutav ja reaalne hinnatõus on täiesti erinevad.

Millest on see erinevus põhjustatud? Vastus on lihtne - väikestest asjadest. Kui mõne väikese ja hästitajutava asja hind tõuseb - olgu selleks kohv, piim või õlu, siis tajume seda tugevalt. Ehkki tegelikkuses võib hoopis meie kogukulutuste tase alaneda, kuna kallimad kaubad muutuvad suuremas majandusruumis ja konkurentsis odavamaks.

Kui küsida, mida saame ette võtta, siis vastus on lihtne - see tuleb eeskätt riigi poolt ja erasektoriga koostöös tagada. Nii on teinud ka teised riigid eurole üle minnes ning sarnane plaan on ka Eestil, vältimaks euro ärakasutamist hindade tõstmiseks.

Euroskeptikutel on veel palju väiteid. Nad räägivad iseseisvuse kadumisest ja Eesti Panga rolli vähenemisest ning jõuavad lõpuks sinnani, et euro kasutuselevõtt on põhiseadusega vastuolus. Kõik need väited on ükshaaval ümberlükatavad. Kui küsimusele, mida meil kaotada on, teisiti läheneda - ehk mida me võidame, siis plusse saab oluliselt rohkem.

Punkt 1 - stabiilne raha. Madal inflatsioon, madalad intressimäärad.

Mõelge kodulaenude peale, madal intress annab meile kõigile olulist võitu. Ja oma kodu on paljude Eesti perede üks põhilisi kuluallikaid.

Punkt 2 - hindade, palkade, elatustaseme võrreldavus. Konkurents.

Vaatame ükskõik millist reaalse konkurentsiga valdkonda ja võrdleme seda konkurentsist puutumata valdkonnaga. Pilt on erinev nagu öö ja päev. Kus on konkurents, kus käib pingutamine kliendi nimel, seal pakutakse odavamaid hindu. Kus see puudub, on kõrgemad hinnad ja klient on kaotaja.

Punkt 3 - Eesti majandusliku usaldusväärsuse tõus. Ettevõtluse lihtsustumine. Valuutavahetuskulude kadumine.

See on üks olulisemaid põhjusi. Kui meil on võimalik teha midagi sellist, mis aitab kaasa uute investeeringute siiatulekule, on see parim viis uute töökohtade loomiseks ja majanduse efektiivsemaks muutmiseks.

Eesti on olnud avatud majandusega riik, me oleme sellest võitnud palju rohkem kui kaotanud. Me oleme arukas riik, mis on alati seadnud esikohale oma kodanike jõukuse ja heaolu kasvu. Miks peaks me nüüd tegema teisiti?

Mulle tundub, et kokkuvõttes kaotavad ehk enim just need, kes võitlevad euro tuleku vastu, olgu need põhjused, millised iganes. Võitjad on need, kes siin elavad, töötavad või ettevõtlusega tegelevad. Euro on alles algus.