Monti: Euroopa ühisturg vajab maksukoostööd

Uutelt liikmesriikidelt võib see nõuda Euroopa tasemel suuremat koostöövalmidust maksupoliitikas, lisas Monti, endine Euroopa siseturu- ja maksuvolinik ning teisel ametiajal konkurentsivolinik, kes on koostanud Euroopa Komisjoni presidendi Jose Manuel Barroso palvel ühisturu seisust põhjaliku analüüsi. Toimiv siseturg on oluline eeldus ka Euroopa rahaliidu edukaks toimeks.

Maksukonkurentsil on  plussid ja miinused. Maksubaaside mobiilsus on erinev – kapital liigub vabamalt soodsama maksutasemega riiki kui tööjõud. Tagajärg on, et keskmine maksutase kapitalile on alanenud, tööjõumaksud aga tõusnud – töökohtade loomise seisukohalt ei ole see hea.

Minu ettepanek, mida näib toetavat ka maksuvolinik Algirdas Šemeta, on eelolevaid muutusi maksusüsteemis Euroopa tasandil eelnevalt koordineerida – vaja on vähendada tööjõumakse, muuta maksusüsteemid keskkonnasõbralikumaks, vähendada defitsiite. See – ma rõhutan – ei tähenda maksude harmoniseerimist, konkurentsi välistamist ega vetost loobumist.

Paljudel riikidel ei ole enam eelarveruumi, mis võimaldaks pakkuda agressiivset maksukonkurentsi. IMF soovitas Lätil – seda võib laiendada kõigile Baltimaadele – olla ettevaatlik maksude kasutamisel konkurentsirelvana. Üha enam pööratakse tähelepanu  inimkapitali arengule, teadus- ja arendustegevusele, mis samuti vajavad riiklikke vahendeid.

Lisaks kasvab Prantsusmaal ja Saksamaal vastuseis ELi eelarvest riikide toetamisele, mis kasutavad struktuurifonde ülimadalate ettevõtlusmaksude hoidmiseks, mis meelitavad firmasid tootmist üle kolima. Nüüd, kus populism on paljudes riikides kahjuks jõudu kogumas, ei peaks taolisi argumente neile n-ö ette söötma.

Selline järeleandmine võiks tuua olulise muutuse Saksamaa ja Prantsusmaa suhtumises, kus on süvenenud väsimus piiriülese koostöö ning kriisi kiiluvees ka vabaturu suhtes. Mäletatavasti lahjendati teenuste direktiivi just nende riikide pealekäimisel.

Maksukoostöö võimaldaks aga nende riikide valitsustel öelda, et meie seisukohti on kuulda võetud, ja Euroopal ühisturu arendamisega edasi liikuda – just teenuste turu ja ka Eestile olulise digitaalse ühisturu osas.

Muidugi, kui minna Suurbritanniasse, Iirimaale, Eestisse või Slovakkiasse ja rääkida maksude koordineerimisest, pannakse uks kohe kinni. Kui aga öelda, et olete kõik ühisturust suured kasu saajad, kas te ei eelistaks näha selle edasiarengut, ehkki tingimused ei pruugi täielikult meeldida, siis ma ei usu, et uks kinni pannakse.

Pean sellist pakettlähenemist, kus kõigil tuleb järeleandmisi teha, väga oluliseks.

Vajame uusi poliitilisi mootoreid. Näen suuri võimalusi uutele liikmesriikidele, eriti Poolale. Miks ei võiks Poola kasutada oma kaalu ükskord ka laiemalt Euroopa ja mitte üksi oma riigi kitsaste huvide kaitseks ja osaleda vabaturu taaskäivitamisel.

Usun, et nii “vana” kui ka uus ja anglosaksi Euroopa liiguvad Põhjala mudeli suunas, kus võrdselt suur roll on nii turu paindlikkusel kui ka sotsiaalsel kaitsel. Seda mitte individuaalsete töökohtade kaitsmise kaudu, vaid töötaja kaitsmise kaudu ajal, mil ta tööta on. Maksud on küll kõrged, kuid saadud tulu kasutatakse mõistlikult inimkapitali arendamiseks ning panustamiseks teadus- ja arendustegevusse ja haridusse.

Suurim on see vajadus käibemaksu ja aktsiiside puhul, neil on siseturu toimimisele kõige otsesem mõju. Teises äärmuses on üksikisiku tulumaks – see on iga riigi oma asi. Sinna vahele jäävad kapital ja firmad, millele koostöö võiks keskenduda.

Mulle tundub, et kriisi järel on sotsiaalne ebavõrdsus ja suured lõhed sissetulekutes kerkinud üha enam poliitilisele areenile, kus neist viimased 20 aastat ei räägitud.

Kui valitsus leiab, et riigi asi on tulu ümber jaotada, kuid soovitakse säilitada ühtlane maksumäär, tuleb leida muid teid. Tihti on see kaasa toonud poliitilised eelistused ja toetused, mille tulemuseks on ressursside ebaefektiivne jaotus.

Astmeline maksusüsteem tooks tõenäoliselt vähem moonutusi, kuna otsest sekkumist on vähem. Aga ma rõhutan, sellel ei ole mingit pistmist koordineerimisega ELi tasemel.

Eesti alustab healt positsioonilt – teil pole varem liitunud riikide “turuväsimust” nagu Saksamaal ega traditsiooni, mis turu toimimise vastu üldse huvi ei tunne nagu Kreekas. Olite kommunistlik riik – see on süstinud teisse vastumürgi süsteemide suhtes, mis püüavad turgu alla suruda.

Loodan, et Eestist saab rahaliidus riik, mis häälekalt nõuab ühtse rahapoliitika kõrvale ka reaalset majanduslikku lõimumist. Vajame rohkem turumajandust ja Euroopa ühisturu integratsiooni. Eriti vajalik on see euroala liikmesriikidele.

 

* Vajadus ühisturu järele on kriisijärgses Euroopas suurem kui kunagi varem – üksi digitaalse ühisturu loomine, mis on ka Eesti prioriteet, võiks ELi SKPd suurendada 4%.

* Kõige visamalt jõustavad ühisturu reegleid euroala riigid – kõige paindlikumad turud on rahaliidust väljas.* Maksuvolinikuna käivitas Mario Monti ELis esimese maksude koordineerimise töögrupi, millel valmis 1997. a tagasihoidlik, kuid oluline maksupakett, milles olid alged nii hilisemaks hoiuste intresside maksustamise direktiiviks kui ka kahjuliku maksukonkurentsi piiramiseks.