Strateegilise tootmise koondamine riigisektorisse välistaks kartellilepped

Tuleb tunnistada, et meil puudub ikka veel normaalne turukonkurents. Seda näitab monopoolsete ettevõtete ja riigi dotatsioonide pealemaksmisega ettevõtete olemasolu ning vastavate seaduste puudumine jne. Lühidalt - turu solkimist on küllaldaselt, oht kartellikokkulepeteks on suur. Seda enam, et tootjad või teenusepakkujad tunnevad väikeriigis üksteist nagu oma viit sõrme. Kokkulepete tõestamine on aga väga keeruline.

Mida aga teha, et sellised ahned ja eetikavaesed tootjad-töötlejad või vahendajad tarbijat ei pügaks? Selleks tuleb tuua turule konkureerima riiklik sektor järgmistes eluvaldkondades: mootorikütuste tarnimine ja müük (riiklik tanklakett) ning ravimitarned ja müük. See kett hakkab riigi toel organiseerima ka geneeriliste ravimite tootmist, teatavasti on need ravimid kaks-kolm korda odavamad, kuid sama toimega kui originaalravimid. Samuti käiks selle alla teravilja tootmine-töötlemine-müük, liha ja piima tootmine-töötlemine-müük. Neid kette võiksid juhtida vastavad ministeeriumid ja kui nad sellega toime ei tule, siis võib arvata, et nad ei ole ka praegu tasemel.

Võitlus kartellide vastu. Riiklik sektor tasakaalustab turge, selle sektori olemasolu korral ei saa tekkida mõjuvaid kartellikokkuleppeid ja muid turge solkivaid nähte, kuna see sektor lähtub tegelikest tingimustest. Loomulikult, kui riiklik sektor on seotud vahetult maailmaturul oleva olukorraga, näiteks mootorikütus, on ka siin hinnatõusud paratamatud, kuid need vastavad objektiivsetele põhjustele.

Riikliku sektori eesmärk ei ole toota kasumit, kuid ta peab saama ennast täielikult isemajandama. Kui näiteks tekib olukord, et piiritagustes riikides toidukaupade hinnad tõusevad, on loomulik, et meie erafirmad viivad suurema kasumi saamise eesmärgil oma toodangu sinna, hoolimata sellest, milliseks kujunevad hinnad siseturul. Riiklik sektor arvestab oma rahvaga, ja peaasi, et tekiks selline kasum, et saab ennast täielikult taastoota ja vajadusel laieneda. Turul olevad riiklikud ettevõtted ei saa dotatsiooni. Olgu siin lisatud, et laienevatel riiklikel firmadel on lubatud rentaablus kuni 10%. Optimaalse suuruse saavutanud riikliku firma rentaablus ei tohiks ületada 5%. Nendest säästetud summadest moodustatakse ettevõtte reservfond ettenägematute olukordade puhuks. Kui riikliku ettevõtte rentaablus ületab kehtestatud normi, tuleb hindu alandada. Muidugi, kui töötajate palk on konkurentsivõimeline.

Riik konkureerima erasektoriga. Euro olemasolul pole vaja minna toodanguga spetsiaalselt välisturule, et teenida valuutat uute tehnoloogiate ostmiseks, ja jätta siseturg kiratsema, valuuta voolab sisse teiste kanalite kaudu. Loomulikult, kui tekivad ülejäägid, näiteks kui erafirmad kasutavad kollektiivset dumpingut, tuleb need turustada väljaspool meie riigi piire ja maailmaturu hindadega. Rahvas ostab siis dumpinghindadega kaupu.

Kuna riiklik sektor ei jahi kasumit, saab ta maksta oma töötajatele mõnevõrra konkurentsivõimelisemat palka, ilma et peaks spetsiaalselt tõstma toodangu müügihinda. Loomulikult ei saa riiklik sektor eksisteerida, kui tema omahind tuleb kõrgem kui erasektoris. Kuid oma uute tehnoloogiatega ja töö hea organiseeritusega pakub ta kindlasti konkurentsi erasektorile, ei lase sel turul liugu lasta ja kasumeid ettevõttest välja võtta.

Leevendus vaesetele piirkondadele. Pikk jutt oleks, kuidas tuleb töö organiseerida riiklikus ettevõttes, alates kõrgepalgalisest (palga lisad sõltuvad tulemustest) direktorist (mingeid tuhme nõukogusid enam mängu ei tule). Kõrgemate palkade tõttu hakkab riiklikus ettevõttes valitsema võrratult kõrgem distsipliin ja ratsionaalsus. Riikliku sektori finantsolukorda kontrollitakse mitmel tasandil. Sellise süsteemi loomine aitaks kindlasti kaasa reaalsete töökohtade loomisele ja et ära hoida igasuguseid ettenägematuid olukordi, tuleks alustada üksikute ettevõtete loomisega kõige viletsamates-vaesemates piirkondades, kaasates selleks ka rahva kapitali, võimalusega hiljem aktsiad tagasi osta.

Ja mis peamine, et toiduainete alal riigisektorit luua, peab riigil olema vaba maad, aga kas meil enam seda on? Igal juhul peaks riik loobuma edaspidi maade erastamisest või müümisest.