China Inn ehk Hiina ime

Otsustasin hakata Tallinna külaliseks, turistiks, kes linna headest söögikohtadest midagi ei tea, aga kõhtu täita soovib. Lähen linna ja vaatan, mis ette jääb. China Inn! Lõpuks ometi, midagi kiiret, värsket ja maitsvat, arvasin ma maailmakodanikust turistina Hiina söögikohta nähes.

China Inni kolm keldrituba on sisustatud suhteliselt tavapäraselt, kuid täiesti rahuldaval tasemel: valdavalt punased toonid, suurte lilledega tapeedid, tuttidega laternad ja aastavahetuspidude jäänukina paar ehitud kuusepuud. Oli neljapäeva õhtu, peale meie polnud ühtegi teist külastajat. Valisime kolmes saalist väikseima, et pisutki hubasem oleks. Ettekandjas oli tõelist asiaadile omast kiirust ja teenistusvalmidust, puudu aga jäi keeleoskusest ja nii saime ühe klaasi veini asemel kaks.

Veinivalik oli väike, aga üllatuslik. Valgetest oli valida umbes kuue veini vahel: Chablis, Tonino, sellega samas hinna- ja maitseklassis chardonney ja paar Tokajd. Klaasiga ainult Tonino ja see tundmatu nimega chardonney. Aga Hiina restoran ei ole koht, kuhu veiniga pirtsutama läheksin.

Menüüs olid ikka need tuntud Hiina road magushapust sealihast kalmaaride ja konnadeni. Kevadrulle ei olnud, aga Pekingi part oli olemas. Odavamad riisi- ja nuudliroad olid kiirsöögikohtadega enam-vähem ühes hinnaklassis, aga Pekingi part ja krevetid maksid ligikaudu 32 eurot. Magustoitude nimekiri oli lühike, aga meeldejääv: praetud banaan suhkrus, piimapulgad, oapüree ananassiga, kõik hinnaga 6,39 eurot (vanas vääringus 100 krooni, mis banaani eest küll liiga palju tundub olevat), ja jäätis, mis maksis 2 eurot.

Koreapärane juurviljasalat oli pisut vürtsikam kui kodune riivitud porgand-kapsas - päris mõnus, kuigi teravuse eest hoiatas menüü asjata. Marineeritud loomaliha juurviljadega sööma ei kutsunud, polnud tal ei lõhna ega maitset, isegi tšillit polnud pandud, kuigi ka see roog oli tärniga tähistatud. Juurviljadeks olid bambusevarred ja paprika. Krevettidega riis oli enam-vähem maitsev, kuigi selle eest küsitud 3,5 eurot oli ilmselge liialdus.

Kedagi rohkem sellel õhtul restorani ei tulnud, kuigi söögikoht avaneb oma õiges ilus ju siis, kui inimesed söövad, joovad ja tunnevad end mõnusalt. Küllap oleks laupäeva lõuna õigem aeg.

Aga ka laupäeval polnud restoranis peale sellesama kelneri kedagi. Kui esimesel korral sai juurviljasalatist ja riisist peaaegu et rõõmu tunda, siis seekord läksime ära tühjade kõhtudega: riis ja nuudlid olid vaevu leiged ja ülimalt rasvased, supp nägi välja kui tapeedikliister, millesse pisut köögivilju ja krevette ära uppunud, ja kalmaariga sealiha realiseerimisaeg oli möödunud või kohe-kohe möödumas. Sealne toit meenutas midagi... Mälusopist kerkis üles lõhn, mille arvasin igavikku kadunud olevat - rääsunud laualapp.

Juba alguses ütles ettekandja, et kaardiga maksta pole võimalik, sest telefoniliin ei tööta. Maksma hakates selgus aga, et arve tasumise kohta pole võimalik saada ei kassatšekki ega käsitsi kirjutatud kviitungit. Kassa ei töötanud, kviitungiraamat oli läbi ligunenud. Põhjuseks leti kohal kõrbema läinud juhtmed, mille kustutamisel kõik märjaks oli saanud.

Nüüd saime aru, et restorani uks polnud mitte sellepärast pärani, et külalislahkust rõhutada, vaid et kõrbelõhna välja tuulutada. Kõrbehaisu enam ei olnud ja kui me oleks olnud nõus kviitungita arvet maksma, poleks midagi märganudki. Kui lahkuma hakkasime, sättisid kaks külastajat ennast lauda. Restoran oli ju avatud, pealegi nii heas kohas - vanalinna esindustänaval.