Suursaadik Rootsis keeras masu Eesti kasuks

Kadri Bank 07. märts 2011, 00:00

Suursaadik, kes nüüd juba kuu aega on olnud ka välisministeeriumi kantsleri tööpostil, soovitab intervjuu juurde valida pildi, kus ta on rõõmsama ilmega - enda sõnul paistab ta fotodel alati liiga tõsine. Ta ise ei näi küll sellest tegelikult hoolivat, aga diplomaadi rolli juurde käib paratamatult ka väline sarm ja suhtlemisoskus.

"Ma ei usu, et ma olen väga hea suhtleja," arvab Streimann. "See on olnud sageli Eesti diplomaatide probleem: neid ei kasvatata kodus headeks suhtlejateks ja vähemalt vanasti ei süvendanud seda ka kool. See oskus tuleb töö käigus omandada."

Ajakirjandus on Teie karjääri tipphetkeks pidanud perioodi, mil olite pealäbirääkija Euroopa Liiduga. Mida ise tipphetkeks peate? (Ohkab mõtlikult.) Raske öelda, ma ei ole kunagi niimoodi mõelnud. See oli niivõrd unikaalne projekt, mida ei ole tehtud kunagi varem ega tehta ka kunagi hiljem. Aga ma ei võtnud seda kunagi sellise karjääri-ettevõtmisena. See oli lihtsalt töö, mis mulle huvi pakkus. Sellega oli seotud sadu inimesi ja ma arvan, et keegi neist ei saa enam kunagi tegeleda nii unikaalse asjaga. Nii et pean vist nõustuma, et oli küll üks tippusid.

Mis on Rootsi nelja aasta meeldejäävamad hetked? Siia tulles käisin kohtumas Rootsi välisministriga ja tema esimene lause oli, et nii, tõenäoliselt tuleb teil ühineda siin teiste Põhjamaade saadikutega, kes tulevad igavatest Põhjamaadest ja kellel ei ole siin suurt midagi teha. Sellega pidas ta silmas, et me oleme ju Eestis kogu aeg tahtnud saada igavaks Põhjala riigiks. Lisaks kõik juba toimis: sidemed olid ammu väljunud saatkondade haardeulatusest, firmad ja inimesed suhtlesid otse.

Juhtus aga see, et meid tabas majanduskriis. Ja võib-olla minu suurim huvi oli äratada rootslaste huvi Eesti vastu, sest see oli viimase 10-15 aastaga vajunud väga madalale. 1990ndate eufooria, kus kõik tundsid Balti riike ja iga endast lugupidav rootslane tegi ikkagi ühe tiiru Balti riikidesse, oli üle läinud.

Nii et kui tuli, prauhti, majanduskriis, mõtlesime saatkonnas, et see on võimalus enese tutvustamiseks: teha seminare ja ajakirjanikega rääkida. Et kui te ise olete võtnud selle teema üles, siis räägime sellest, mis Eestis toimub. Nii et me püüdsime keerata seda meie kasuks ja mingil määral see ka õnnestus.

Kus veel oli vaja n-ö käed külge lüüa? Mul oli Rootsi tulles kaks eesmärki. Esiteks süvendada koostööd julgeoleku- ja kaitsepoliitika valdkonnas. Rootsis toimus mõned aastad tagasi väga intensiivne debatt, mille põhiküsimus oli, kas on võimalik jätkata neutraliteedipoliitikat, ja mis lõppes parteide konsensusliku solidaarsusdeklaratsiooniga, et Rootsi ei jää neutraalseks, kui rünnatakse mõnda teist Põhjala või ELi riiki. See on väga suur muutus Rootsi sisepoliitilises mõtlemises.

Teiseks lootsin tuua uut hingamist kahe riigi majandussidemetesse. Ja ma arvan, et see on ka õnnestunud - seda näitab kümne aasta suurim ekspordikasv eelmisel aastal. Muidugi pole see ainult saatkonna töö, vaid ka paljude muude asjaolude kokkulangemine.

Presidendi riigivisiit Rootsi oli selline ilus punkt Teie tööle. (Muigab.) Just, kirss tordi peal. Aga mul ei ole hea meel mitte selle üle, et just mina sattusin nende sündmuste keskele, vaid selle üle, et rootslased tahtsid näidata, kui tähtsaks on Eesti nende jaoks muutunud. Ega Rootsit ei sundinud keegi sellist visiiti korraldama. Aga seda taheti teha just nüüd ja praegu, kui oleme saanud üle majanduskriisist, euro kasutusele võtnud ja meil on tõesti valitsuste vahel väga head sidemed.

Paljud eestlased ei saanud aru, miks Michael Wolf sai teenetemärgi, kui tema juhitav Swedbank on jätnud paljud eestlased koduta ja ettevõtetele laenukraanid kinni keeranud. Teenetemärkide kandidaatide valimine on küll puhtalt presidendi pädevuses, aga sellise retoorikaga, et Rootsi pangad on tekitanud meile tohutult probleeme, millega meil endal midagi pistmist pole, ma absoluutselt ei nõustu.

Mõnes mõttes olid ka emotsioonid vastastikused ja mõlemad pooled rääkisid teise poole kohta lollusi. Rootslased ise elasid majanduskriisi raskelt üle, kartes, et teisel pool Läänemerd on mingi rahvas, kes on nende raha tuulde lasknud.

Aga mis puudutab Michael Wolfi, siis tema tuli ju sisse, et seda kriisi lahendada. Ja seda on ta ju teinud.

Rootsi investoritest kirjutades leidub ikka keegi, kes teda kommentaarides järjekordseks orjastajaks nimetab. Pole mõtet soiguda kaasa anonüümsetele kommentaaridele, alati on kasulik pigem ise rohkem mõelda. Mida Rootsi pankade kohta sageli ei aduta, on see, et Eesti eksportivat tööstust on enamasti vedanud välisinvesteeringud. Eesti firmadel endal on olnud erakordselt raske murda välja välisturgudele.

Aga eksportijad on olnud väliskapitalile kuuluvad suured Põhjamaade ettevõtted, kellel on oma koduturgudel juba suhted ja turustuskanalid olemas.

Kui meil poleks olnud viimased 20 aastat Rootsi ja Soome investeeringuid, k.a panku, aga ka teadmisi, mis nende investeeringutega koos on Eestisse toodud, poleks me riigina võib olla üldse kusagile jõudnud.

Mis tundega Te panete ukse enda järelt kinni? Ikka nostalgiaga. Kuna ma olen ligi kaheksa aastat oma elust Rootsis veetnud, siis ma tunnen, et kuigi peaksin oma töö tõttu Rootsi suhtes erapooletu olema, siis ma seda päris ei ole. On asju, mille suhtes ma olen üsna kriitiline, ja on jällegi Rootsi lahendusi, mida ma kaitsen tuliselt oma kolleegide ees Tallinnas. Nii et emotsionaalselt ma tunnen, et ikka natuke kurb on küll.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 18:48
Otsi:

Ava täpsem otsing