Gaasi võimalustest meie energiatootmises

Vedeldatud gaasi terminali rajamine Balti riikidesse on kasulik Eesti tarbija rahakotile ja väheneb ka energiatootmise keskkonnamõju. Plaanide realiseerumise ees seisab küll rida takistusi, ent oskuslikul tegutsemisel õnnestuks neist üle saada. Maailma gaasiturul on viimase kahe aastaga toimunud olulised muutused. USAs saavutatud läbimurre gaasi horisontaalse puurimise tehnoloogias on teinud kättesaadavaks nn kildagaasi. Arvatakse, et kildagaasi on maailmas oluliselt rohkem kui konventsionaalset maagaasi.

Lisaks vähendas majanduskriis üldist nõudlust gaasi järele. Majanduskriisile eelnenud rekordiliste energihindade periood aga tõi kaasa ulatuslikud investeeringud uutesse gaasi tootmisvõimsustesse, mis nüüd klientide teenindamiseks valmis on. Kriisieelne nõudlus pole veel taastunud ning tootmisvõimsusi on rohkem, kui vajatakse.

Tagajärjeks on ülepakkumine ja järsk gaasihindade langus, iseäranis puudutab see vedeldatud gaasi. Mõlema teguri koosmõju on sedavõrd oluline, et Rahvusvaheline Energiaagentuur hindab 10 aasta perspektiivis gaasi hinda püsivalt konkurentsivõimeliseks ja pakkumist stabiilseks ning on läinud isegi nii kaugele, et on ristinud käesoleva dekaadi "gaasi kuldseks ajastuks". Oluline on ka tõik, et erinevalt varasemast liiguvad gaasi ja nafta hinnad erinevaid trajektoore mööda. See kajastub ka pikaajalistes lepingutes - tänu likviidsele turule põhinevad pikaajalised lepingud edaspidi gaasi börsihindadel, mitte nafta hindadel, nagu see senini tavaks oli.

Plaan rajada Balti riikide ja Soome ühine vedelgaasi terminal on ülaltoodut arvestades hästi ajastatud. Olemas on hulganisti odavat vedeldatud gaasi ja investoreid, kes selle vedelgaasiterminali kaudu meie tarbijani tooksid, Euroopa Komisjoni surve liikuda ühtse turu suunas ja poliitiline tahe kaotada aastaks 2015 isoleeritud energiasaared ELis, milleks Balti riigid ja Soome praegu on. Siiski seisavad ees mõned takistused. Neist ülesaamine on keeruline, ent Euroopa Komisjoni oskuslik vahetalitus, vahest ka rahaline panus ja ennekõike poliitiline tahe nelja riigi liidritelt võiksid viia projekti edukasse finišisse.

Probleemiks number üks on gaasivõrkude omandus ja praeguse monopoli Gazpromi roll turul. Gazpromi tegeliku kontrolli all on kõikide Balti riikide ja Soome gaasivõrgud ja müük. Monopoli huvides pole alternatiivsete pakkujate turuletulek. Vedelgaasiterminali rajamise üheks eelduseks on Soomet ja Balti riike ühendava Baltic Connectori rajamine, mida peaks rahastama põhivõrkude omanikud, ehk siis Gazprom. Samuti oleks vaja lahutada põhivõrgud monopolist, et võimaldada ausat konkurentsi terminali ja torugaasi vahel nii Eestis, Lätis, Leedus kui ka Soomes. Leedus, kus omandisuhte eristamisega on algust tehtud, edenevad asjad väga vaevaliselt Gazpromi ja kaasomaniku E.ON Ruhrgasi protsessimise saatel. Erisuse väljakauplemine maagaasidirektiivis 2009. aastal, mis lubab võrgud monopoli omandusse jätta ja mille eest ma nii meedias kui ka otsekontaktides asjaosalisi hoiatasin, ei hõlbusta just asjade käiku.

Teiseks probleemiks on riikide suutmatus terminali asukohariigis kokku leppida. Kes see ikka tahaks loobuda 300-400 miljoni euro suurusest investeeringust ja selle suunamisega kaasnevatest maksutuludest ning ka varustuskindlusest, mida terminali olemasolu annab. Otsus on oma olemuselt poliitiline ja tähendab, et kolm riiki neljast peavad alla neelama mõru pilli ja kellegi kasuks loobuma. EL annab rahalist abi ainult ühele terminalile, kahe terminali rajamine pole ka majanduslikult otstarbekas. Eestil oleks head eeldused terminali saamisel, ent Eestile iseloomulikult on meil erinevalt naabritest kaks konkureerivat projekti - Muuga ja Paldiski - ning seega pole kummalgi riigi täit tuge taga. See aga seab meid naabritest nõrgemasse positsiooni.

Kolmas kitsaskoht on, kuidas panna terminal ja ühendus tööle nii, et see kõigile võrdselt ligipääsetav oleks ja osapooltele tulu tooks. Sellega haakub ka küsimus Läti maagaasihoidla kasutamisest, mis praegu samuti Gazpromile kuulub.

Uuel valitsusel on võimalus lõpetada meie sõltuvus gaasimonopolist, pakkuda tarbijale taskukohast alternatiivi ja vähendada ka energiatootmise keskkonnamõju, sest gaasist elektri või sooja tootmine on keskkonnasõbralikum kivisöe, põlevkivi või õliga võrreldes. Vaja on poliitilist tahet, oskuslikku diplomaatiat ning meie puhul ka kodumaiste investorite soovi jõud ühendada.