Lilleküla jalgpallistaadionil on käes saatuslik hetk

Tänane Äripäev kirjutab, et Aivar Pohlak peab A. Le Coqi Arena müügikõnelusi. Kes ostja võiks olla, on täna veel ebaselge. Samuti see, kui suurt osa ostja staadionist ihkaks või on müügiobjektiks hoopis esindusstaadioni kõrval asuvad harjutusväljakud. Miks aga peaks keegi üht staadionit osta tahtma? Ehk maa pärast? Laiub see staadion ju üsna mitmel hektaril ja peaaegu kesklinnas. Hea tahtmise juures saaks staadioni ümbruse erinevaid hooneid (hotell, toitlustus- ja meelelahutusasutus, korter-büroomajuad) täis pikkida. Millest on Pohlak isegi ja suisa avalikult unistanud.

Naabrid oleks investori tulekuga vägagi rahul. Äripäev, olles Lilleküla staadionile peaaegu naabriks, näeks suurima heameelega, et lõpuks tuleks keegi, kes selle staadioni lõplikult valmis teeks ja elu piirkonnas käima paneks. Sest ausalt öeldes on see praegu, hoolimata staadionist, jalgpallimängude ja -treeningute välisel ajal sisuliselt üks tühermaa.

Et keegi täna üldse tõsimeeli ühe jalgpallistaadioni ostuks ja/või sellesse investeerimiseks kõnelusi peab, on veel üks kindel märk sellest, et me majandus on tõusuteel. Ehk et ka ärikinnisvaraturule on kevad saabumas.

Tegelikult muidugi on mõned suured tehingud juba tehtud. Kasvõi hiljutine Laulasmaa spaa pankrotivara müük Rootsi päritolu varahaldusfirmale East Capital. Samuti on teada, et kinnisvaraärimees Paul Oberschneideril on saja miljoni euro suurune müügitehing pooleli. Kuid niivõrd spetsiifilise toote, nagu on jalgpallistaadion, ostuhuvi näitab kindlalt, et huvi Eesti ja me kinnisvara vastu on kerkimas. Ning et selle huviga pöördvõrdeliselt on investoreil kadumas hirm Eesti tuleviku pärast.

Samuti teeks tugeva investori (ja võimaliku rahasüsti) lisandumine Eesti jalgpallisüsteemi meele rõõmsaks me spordisõpradel. Pole just suur saladus, et majanduskriis on ka Eesti jalgpallile kehvasti mõjunud.

Suursponsor Pjotr Sedini raskuste tõttu on meistriliigast juba kadunud TVMK-nimeline vutiklubi, mitmekordse Eesti meistri FC Levadia rahakott Viktor Levada käis eelmisel nädalal kohtus võlgnikuvannet andmas, finantsraskuste jutte on sahistatud ka seoses Pohlakuga seotud jalgpalliklubiga FC Flora. Rahasüst Pohlakule aitaks ka Florat edasi. See omakorda on oluline osa kogu Eesti jalgpallikoondisest.

Kõik pole kuld, mis hiilgab. Samuti on üldteada, et rahvas ei vaata spordiseltsidele appitõttavaile rahameeste peale just kõige lahkema pilguga. Mäletate veel rahalistesse raskustesse sattunud spordiseltsi Kalev juhtumit? Spordiselts kutsus suurärimehi Kalevi staadionile appi, üks neist, Oliver Kruuda tutvustas ajalehtedes oma plaani staadioni tribüünide kohale büroohoone ja kortermaja ehitada ning pääses hädavaevu avalikust lintšimisest. Pole just kuigi raske arvata, kas selline reaktsioon motiveeriks kedagi üht staadionit elustama asuma või mitte.

Teinekord on rahval muidugi õiguski - on ka ärimehi, keda motiveerib üksnes raha. Oletagem nüüd hetkeks, et Lilleküla staadioni ostab mõni kalkuleerivama südamega kinnisvaraärimees? Mis siis staadionist saaks? Näiteks - kas keegi üldse mäletab veel Kadriorus, peaaegu mere kaldal asunud ETKVLi staadionit? Jah, täna on selle nimi Liivaoja elurajoon.

Autor: ÄP