Võlg varanduseks ja nälg kokaks?

Sulev Luiga 25. aprill 2011, 00:00

Milleks ja millal saneerimist kasutada ning kuidas läbi viia?

Saneerimise juriidilisi aspekte on analüüsitud üksjagu. Avalikkuse ette jõudnud juhtumid on vähendanud ettevõtte tervendamise valikuvõimaluse väärtust võlausaldajate silmis. Teatud mõttes on see ka mõistetav, kuna kohtusse jõutakse tavaliselt siis, kui usalduskrediit on juba nigel ja/või puuduvad muud võimalused lisaaja võitmiseks. Võlausaldajate meelest ei peaks aga lisaaja andmine "varade kantimiseks" ning vastutuse siirdamiseks olema seadusesätete eesmärk.

Saneerimisjuhtumid puudutavad valdavas osas ettevõtteid, mille:

- tegevusnäitajad ei vasta seadustes ja/või lepingutes fikseeritud miinimumnõuetele (näiteks netovara ebapiisavus) ja/või

- rahaline olukord ei võimalda maksta jooksvaid võlgu ehk tegemist on maksevõime puudumise-likviidsuskriisiga.

Netovara ebapiisavus ei tähenda automaatselt maksevõime puudumist. Tihti finantseerivad omanikud ebapiisava netovaraga ettevõtteid võõrkapitali kaudu (laenudega). Paljudel sellistel juhtudel seisnebki ettevõtete tervistamine vaid omanike laenude konverteerimises omakapitaliks (äriseadustikust tuntud kui nõude tasaarvestamine). Muudel juhtudel tuleb omanikel tegevuse jätkamiseks paigutada äriühingusse täiendavalt vara. Selleks kasutatakse peamiselt järgnevaid (seaduslikke) võimalusi:

- täiendavad mitterahalised sissemaksed (tihti kaasnevad hindamiskulud)

- täiendavad rahalised sissemaksed

- nõuete andeksandmine omanike poolt (kiire lahendus, kuid maksuliselt ebasoodne, sest äriühingul puudub võimalus summade maksuvabaks tagastamiseks)

- omaniknõuete siirdamine põhikirjas fikseeritud erireservi (vajab põhikirjas reservi loomise ja kasutamise põhimõtete fikseerimist)

- omaniknõuete siirdamine osa- või aktsiakapitali (NB! ülekursi kasutamise võimalus).

Kahjuks liiga tihti eiratakse aga raamatupidamise head tava ning näidatakse bilansis fiktiivseid varasid (sh näiteks summad kassas, nõuded olematutest müükidest jmt), peidetakse kohustusi, tehakse lubamatuid varade üleshindlusi (põhivaradele nende laiemas mõistes) ja/või jäetakse varad alla hindamata (ebatõenäoliselt laekuvad ja lootusetud nõudesummad, varud) jne. Äärmuslikemaid sellistest lähenemistest on ilmselt võimalik kvalifitseerida karistusseadustikus (N 3811) kirjeldatud tegudeks.

Netovara seaduses nõutavaga vastavusse viimisest on pikemas perspektiivis vähe tolku, kui äritegevus genereerib jätkuvalt negatiivset netorahavoogu. Tuleb aru saada, et tervendamisest tasub rääkida vaid ajutiste makseraskustega ettevõtete puhul. "Ajutise" tähendus on igas kaasuses individuaalne, kuid põhiliselt sõltub kolmest alljärgnevast tegurist:

- nõudlus olemasolevate toodete (kaupade või teenuste) järele ning nõudlus peaks olema (usutavalt) kasvav ja/või

- eksisteerib võimalus kärpida olemasolevaid tegevuskulusid ning äri senisest säästlikumalt jätkata (mida rohkem, seda parem);

- täiendava finantseerimise leidmine (ajavaru olemasolevate ja/või uute toodete nõudluse kasvutrendi ärakasutamisel).

Muudel juhtudel ei tööta saneerimisprotsess suure tõenäosusega võlausaldajate huvides ning lõpeb nii või teisiti (kuigi mõneti hiljem) ettevõtte likvideerimise või pankrotiga. Täiendava finantseerimise leidmine ilma äritegevuse paranemiseta lükkab kurba lõppu üksnes edasi. Saneerimise tulemuslikkuse hindamisel/aktsepteerimisel peab ühtpidi kaaluma plaani elluviimise (ajakava) reaalsust ning teistpidi võlausaldaja soovi/võimekust sellist projekti (edasi) finantseerida. Müügi kasvatamise, kulutuste kärpimise ja finantseerimise korraldamise ajakulu ületab tihtipeale kohtulikuks saneerimiseks mõeldud lisaaega:

- sõltuvalt tootest ja turust võib ajakulu uute toodete turulepaiskamisel olla mõõdetav aastatega;

- tegevuskulutuste kokkutõmbamisest saadav püsiefekt ei ole tihtipeale võimalik äriprotsesse ümberkujundamata ja inimesi välja vahetamata;

- ajakulu täiendavate finantseeringute kaasamisel on sõltuv nii summast, finantseerimistootest kui ka finantseerija-investori usust tervendamise võimalikkusse.

Vähegi märkimisväärse rahasumma hankimine ei kesta alla 3-4 kuu isegi laenukõlbulikel ettevõtetel. Saneeritaval ettevõttel on aga raha saamine reeglina veelgi komplitseeritum. Raha hankimise ajakulu (kui tegemist ei ole olemasolevate omanike täiendava panustamisega) iseloomustamisel on vähemalt kaks aluspõhimõtet, mida tasub meeles pidada:

- reeglina on laenuraha hankimine kiirem kui omakapitali investeeringu kaasamine.

- reeglina on sihtemissiooni tegemine kiirem kui avaliku emissiooni korraldamine.

Saneerimise edukuse seisukohalt on tihtipeale kriitilise tähtsusega kaasatud raha pikaajalisus. Omakapitali instrumendid ja pikaajalised laenud kasvatavad võlausaldajate usku õnnestumisse enam kui lühiajalised laenud.

Soovitame saneerimisteed kaaluvatel ettevõtetel vastata küsimustele, millal oleks õige alustada (ilma kohtu abita) ja milline täiendav oskusteave on kriitiline, et saneerimisperiood osutuks võimalikult edukaks ja lühiajalisemaks.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:10
Otsi:

Ava täpsem otsing