Filosoofiline Lime Lounge

Lime Lounge'i koduleheküljelt leidsin Dante Alighieri sõnad: "Mõelge sellele, et tänast päeva ei tule enam kunagi." Olgu see Pärnu kui tahes rahvusvaheline linn, Dantega lounge'is kohtumine oli siiski üllatav.

Samas - selles laimirohelises-sidrunikollases kohvikus oleks tal päris mõnus oma Beatrice'i seltsis teed juua. Ega need itaallased ju teed ei armasta, aga teega tuleb Lime paremini toime kui kohviga.

Teed on seal igasugust, küll rohelist, musta, valget... Selle juurde tuuakse suhkrut ja mett. Espresso, ainus kohv, mida ka itaallased kohviks peaksid, tehakse aga külma tassi, nii et lauale jõuab tilk musta mõnu juba jahtununa.

Stiili poolest on Lime üsna värskendav. Sisekujundus on äärmuslikult kontseptuaalne - ei ühtegi ülearust detaili. Isegi šampanja, mis alkoholiletil jahutusnõus troonib, sobib laimitoonidega: muidugi Veuve Clicquot, mis muud. Kujundusliku detailina on see loomulikult suurepärane, ainult hinnaklassilt kuuluks pigem kuhugi teise aega ja kohta.

Menüü on enesekindlalt napp: kaks suupistet, neli salatit, kaks pastat, neli praadi ja kolm magustoitu. Samas on seda parajalt, et usaldust äratada - tõenäoselt osatakse neid ka valmistada. Ja osataksegi, nagu selgus. Pealegi suudab kokk nii mõnestki tavapärasest roast üllatavalt originaalseid nüansse välja võluda.

Taipärane kookosesupp oli tihkem ja rammusam kui iial varem ning parajalt terav. Supikõrvaseks pakuti sooje kukleid ja maitsevõid - pole küll taipärane, kuid ikkagi meeldiv. Järgnes meega glasuuritud pardifilee põldmarjakastmega, lisandiks kartuligratään.

Pardifilee üllatust ei pakkunud, pigem vastupidi. Liha oli liiga pehmeks küpsenud ja iseloomu kaotanud. Kaste oli tore ja kartuligratään osava käega tehtud, aga midagi erilist polnud neilgi lisada.

Vajasin natuke lohutust ja seepärast tellisin magustoiduks brüleekreemi.

Raske ette kujutada, et sellel restoranide põlisvaral veel millegagi üllatada on, aga Lime Lounge'i omal siiski oli. See polnud mitte traditsiooniline koore-munamaius, vaid midagi brülee- ja kohupiimakreemi vahepealset. Ei saanudki aru, kust see kergelt hapukas maik ja kreemine voolavus tulid, aga maiusroog oli värske ja maitses hästi.

Kas sellist kulinaarset loomingut brüleekreemiks nimetada, see on iseasi, aga eks ta seda ikka natuke meenutas, nii et põhjust nime kallal norida tegelikult ei ole.

Ühel hetkel kandis muusika mind kuhugi mujale. Inglise nimega Eesti väikelinnakohvik tundus ühekorraga väga suurlinlik olevat. Oli see muusika, mis märkamatult meeleolu lõi, olid need tihkelt üksteise kõrval seisvad lauad, raamatud, mis aknalaudadel vedelesid, või hoopis mingi tabamatu enesekindlus, omamoodi olemise julgus, mida hoomas nii sisekujundusest kui ka menüüst?

Igatahes oli Lime Lounge'is olemas mõnus kohvikumiljöö ja see tabamatu miski, mida järele teha on võimatu. See kas lihtsalt on või ei ole.