Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Raha on, jaguks ka tarkust

Anastasija Tido 25. mai 2011, 00:00

Märtsikuus võttis valitsus vastu järjekordse teadusinvesteeringute kava, mille alusel eraldatakse teadlastele peaaegu 30 miljonit eurot toetusi. Selline Euroopa abiraha suunamine teadusesse on varemgi vilja kandnud. Teiste Ida-Euroopa riikide taustal paistab Eesti silma oma tehnoloogiatega: meil on e-riik, e-raamatukogud, andmebaasid jmt. Kuid töötuse kõrge taseme tingimustes ei saa jätta mainimata seost teadusuuringute ja tööstuse vahel, st rakendusuuringuid, mis aitaksid Eesti toodetel leida koha maailmaturul.

Üldjuhul ei ole rakendusuuringud nii populaarsed kui fundamentaalsed, kuid erinevatel aegadel on neisse erinevalt suhtutud.

Näiteks 1990. aastatel võis saada uurimistoetust mõneks fundamentaalseks uuringuks füüsika vallas, et pikalt teoreetiliste küsimustega tegeleda. Selline olukord on säilinud paljudes valdkondades. Asjaolu, et Eestis korraldatakse eelkõige teoreetilisi uuringuid, kinnitas ka Eesti Keemiatööstuse Liidu tegevdirektor Hallar Meybaum.

"Keemiaettevõtted teevad tõesti koostööd ülikoolidega ja tellivad uuringuid, kuid Euroopa fondidest rahastatakse pigem fundamentaalseid uurinuid kui rakendusprojekte," nentis ta. "Eesti maine jaoks on see hea, kuid ettevõtete konkurentsivõimet see ei paranda."

Teadmistepõhine tootmine pole siiski pelgalt sõnakõlks. Äripäeva küsimustele vastas OÜ Evikon MCI juhatuse esimees Madis Einasto.

Kas on tõsi, et Teie ettevõte teeb tootmise ees seisvate ülesannete lahendamisel tihedat koostööd teadusasutustega? Muidugi. Selleks, et meie toodang oleks globaalselt konkurentsivõimeline, tuleb pidevalt otsida uusi sensorite valmistamise kontseptsioone, materjale ja meetodeid. Evikon MCI on Eesti Nanotehnoloogiate Arenduskeskuse kaasasutaja ning ühe strateegilise suuna juhtivpartner.

Miks teie arvates rakenduslikud programmid eriti populaarsed pole? Teadlase mõtlemine on omaette asi. Näiteks kui teaduskollektiiv korraldab eksperimendi, võib selle käigus ilmneda mingi ootamatu tulemus, mis omakorda vajab uurimist, kuigi see väljub püstitatud ülesande piiridest.

Konkreetse tellimuse raames pole see võimalik. Töötades tööstuse jaoks ja lahendades kindlat ülesannet, tuleb teha sadu eksperimente ning neid kiiresti analüüsida, et mõista, mis töötab ja mis mitte.

Seega on loomulik, et kui tekib võimalus saada uurimistoetust ning töötada teemadel, kus peamine eesmärk on teha avastusi, aga tulemuseks jääb vaid artikkel mainekas teaduajakirjas, ei kipu teadlased ettevõtetelt tellimusi võtma.

Kuidas tavaliselt efektiivsuse küsimus, kas esikohal on sotsiaalsed vajadused või majandus, lahendatakse? Investeeringud teadusesse peavad kuidagi raha tagasi tooma. Riigiinvesteeringud ei erine erainvesteeringutest - kõik saavad aru, et risk on küllaltki suur, kuid ootavad tulemust. Oletame, et metallkonstruktsioone tootev ettevõte tahab suurendada oma toodete korrosioonikindlust. Koos riigiga investeerib ta uuringutesse. Teaduskollektiiv lahendab ülesande, pakkudes välja originaalse tehnoloogia, mille ettevõte edukalt juurutab ning seeläbi müügimahtu suurendab või tootmise odavamaks muudab.

Teadusuuringust saadavat majanduslikku efekti on väga raske hinnata. Ühest küljest tahavad nii teadlased kui ka projekti rahastamise heaks kiitnud riigiametnikud tulemustest ette kanda, teisalt sooviks iga uurija jätkata teda huvitava teemat, aga tellijalt võib tulla hoopis teine ülesanne. Sellisel juhul võib teadlane iseseisvalt sobiva ettevõtte leida ja sellele teadusuuringut pakkuda. Ettevõte ei ütle heale inimesele ära ja vormistab tellimuse, nõustudes igal juhul vajalikku majandusliku efekti näitama. Seejärel saab teadlane riigilt või Euroopast raha ning jätkab oma lemmikteema arendamist.

Millised teaduse harud on Teie arvates Eesti jaoks kõige perspektiivsemad? Subjektiivselt on raske midagi konkreetset välja tuua. Siin on kõik võrdsed ja võimalusi dikteerib turg. Kui mõni mainekas teaduskollektiiv leiab oma teema jaoks rahastaja, siis ta töötab. Kui ei leia, siis ei tööta.

Kuid tarvis on lähtuda Eestis juba töötavate ettevõtete vajadustest. Selle põhimõtte alusel on loodud teadustehnoloogiliste keskuste võrk. Riigilt said raha ainult need, kes leidsid tööstusettevõtete seast vähemalt neli partnerit.

Millest sõltub projekti jaoks eraldatava summa suurus? Vajadustest. Niipalju kui küsitakse, peaaegu niipalju ka saadakse, muidugi olemasoleva summa piires. Kuid keegi peale projekti osaliste ei või täpselt teada, kui vajalik on näiteks miljon eurot maksev seade oodatud tulemuse saavutamiseks.

Rakendusprojektides võib ebakompetentsel tellijal olla raske. Oletame, et tellija läheb teadlaste juurde ning palub lahendada mingi ülesande. Kui teadlased on head müügimehed, siis nad vastavad, et saab tehtud. Tänu sellele, et neil on uus supermikroskoop, kulub selleks kõigest kolm-neli aastat. Kuid võib selguda, et keegi teine on selle ülesande juba lahendanud. Siis tuleb tellijal valmis tulemus nendelt osta.

Milles teie arvates seisneb tänapäeva Eesti teaduse probleem? On see alafinantseerimine, kaadrinappus või midagi muud? Finantseerimine küll mitte. EL eraldab piisavat raha. Iga põhjendatud projekti jaoks võib leida vahendid.

Probleem on, et ülikoolid ei taha rakendusuuringutele orienteeruda ning selle tagajärg on ettevalmistatud ja motiveeritud inimeste puudumine. Eestis on palju programmeerijaid ja IT-mehi, kuid insenere, konstruktoreid, automatikuid, tootmistehnolooge leidub vähe. Viimastel aastatel tuleb neid juurde kolm-neli inimest aastas.

Miks ei taha noored tehnilist haridust saada?/b> Isegi UNESCO arutab seda, kuna kogu maailmas on katastroofiline inseneride puudus. Eestis on olukord veel hullem - riik on väike, suuri tööstusi ei ole. Sellepärast ei näe ka noored perspektiive. Nad ei kujuta ette, kuhu võiksid tööle minna.

Kui rääkida olukorra muutmisest, siis mis peab seisma esikohal, kas tööstuse areng või kaadri ettevalmistamine? Muidugi on esmatähtis tööstus. Kui on elujõuline tootmine, tekivad ka noored, kes sooviks seda eriala omandada. Praegu toovad kergtehnoloogilised ettevõtted spetsialiste sisse teistest riikidest või meelitavad konkurentidelt üle, kuid tuleb reklaamida inseneri elukutset, pakkuda koolinoortele erialanõustamist.

Kui kaua inseneri koolitamine aega võtab? Keskmiselt viis kuni seitse aastat. Hea tehniline haridus ja paar aastat stažeerimist, parimal juhul välismaal, annavad vajalikud oskused ja teadmised. Ülejäänu omandab noor insener juba praktikas.

Kas probleem on ka oskustöölistega? Mitte nii suur. Keeruliste seadmete operaatoreid on muidugi raske leida, kuid selliste inimeste ettevalmistamine nõuab vähem aega ja raha.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:10
Otsi:

Ava täpsem otsing