Äriühingute nõukogudes parasiidid

Eesti poliitilised huvigrupid on justkui parasiidid. Nad püüavad hargneda nii kohalikul kui ka riigi tasandil selleks, et võtta kogu maa kõikidel tasanditel oma kontrolli alla. Eesmärgiks ei ole isegi niivõrd pääs esinduskogusse, vaid ligipääs riigi või kohaliku omavalitsuse ettevõtete nõukogudesse. Just nõukogud on kohaks, kus põimuvad raha ja võim. Kus osalemisega saab oma taskuid täita otse ning otsustamisega kaudselt.

Selliseid skeeme, kus esinduskogu liikmed täidavad ühtlasi ka nõukogu kohti, on täis kogu Eesti. Mitte ainult riigi tasandil, vaid ka omavalitsustes, olgu see Tallinn, Tartu või Narva. Seejuures võivad kutselised poliitikud nõukogudes jätkata ka juhul, kui nad istuvad vanglas, nagu juhtus hiljuti Narvas.

Muutusteks puudub tahe. Ilmselt on see ka põhjuseks, miks vaatamata pidevale kriitikale ja õiguslikele vastuoludele, ei ole vastavaid seadusi ja regulatsioone muudetud. Seejuures on debatt kaldu: reeglina nõustutakse, et suurim oht huvide konfliktiks valitseb riigiettevõtete nõukogudes, kuid samaväärselt ka omavalitsustes.

Huvide konflikti parimad näited löövad õitsele ekstreemsetes oludes, nagu majanduskriis. Kas tõmmata ettevõtet koomale, koondada ja vaba raha investeerida? Või säilitada populistlikult töökohti ning ettevõte kassa täitmiseks dividendidest tühjaks pumbata? Kuid Eestis ei ole harvad ka juhused, kus nõukogu langetab otsuseid endaga seotud huvigruppide kasuks, olles juba otseselt korruptiivsed. Kas nii siis jääbki?