Sealiha tootjad mõtlevad ühislaenu peale

Sealihatootjad on tänavu sattunud raskesse olukorda, sest söödateravili on eelmise aasta septembriga võrreldes kallinenud kuni 150 protsenti, samas kui sealiha kokkuostuhind pole muutunud. Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda saatis aprilli keskel põllumajandusministrile kirja, milles palus kiiret abi sealihatootjate olukorra leevendamiseks. Üks võimalus on, et Maaelu Edendamise Sihtasutus (MES) garanteerib sealiha tootmiseks mõeldud käibelaenusid, alandades garantiitasusid.

"Kõik sõltub sellest, kui kallilt MES garantii annab," kommenteeris Viru Lihaühistu tegevjuht Riho Kaselo ühise laenu võimalikku taotlemist. "Kui saame garantii miinimumtasu eest, siis läheb laenutehing ilmselt käiku. Garantiitasu vähendamist on nimetatud ka riiklikuks abiks."

Igal sealihatootjal oma vajadused. MESi juhatuse esimees Raul Rosenberg ütles eelmise nädala reedel, et nad on varem mõne väiksema sigala garantiitaotlust arutanud ja homme arutab nõukogu garantii andmist kahe seakasvatusfirma laenutaotlusele. "Minu teada plaanib Viru Lihaühistu laenu võtta sügisel," rääkis Rosenberg. "Me oleme Viru Lihaühistuga arutanud, kas on mõistlik, kui iga seakasvataja eraldi läheb panka ja proovib laenata väikest summat, või on hoopis targem teha ühine suur viljaost."

Rosenberg rõhutas, et MES on pangalaenu garanteerija ja selle, millal ja kui palju laenu võtta, otsustab ikka iga ettevõte ise. "Mõni sealihatootja tahab käibelaenu, mõnel on võib-olla vaja investeerimislaenu ja mõni leiab, et ei ole enam energiat või ei taha rohkem riske võtta ning lõpetab oma tegevuse."

Kaselo kinnitusel on ta Viru Lihaühistu nimel laenuküsimusega panka pöördunud, kuid summast on veel vara rääkida. "Samuti ei soovi ma nimetada ühegi ettevõtte nime, sest muidu paistaks, justkui sellel või tollel oleks rahapuudus," lausus Kaselo. "See ei ole tegelikult õige, paljud tootjad on väga elujõulised ja neil ei ole käibevahendite puudust. Aga kuna nad kuuluvad ühistusse, lähevad nad asjaga kaasa." Ka Viru Lihaühistu koduküljel pole ühistusse kuuluvaid liikmeid kirjas.

Viru Lihaühistu tegevjuht võtab pankadest praegu pakkumisi. Laenutaotluse protseduur võtab kaua aega, sest panga analüütikud teevad oma tööd põhjalikult. Midagi saame rääkida ehk mõne kuu pärast, kui oleme saanud pangast vastuse.

Eesmärk on saada ühistu kaudu käibelaenu teravilja ostmiseks. Seakasvataja ostab sügisel sööta nii palju kui võimalik ja veel parem oleks, kui saaks sügisel ette osta kogu aastaks vajamineva teravilja. Aga seda ei ole seni juhtunud. Mida rohkem suudad sügisel teravilja ette osta, seda kergem on talvel hakkama saada.

Kui me ka laenu ei saa, elame raskused ikkagi üle. Ka see talv elati üle. Lihtsalt tuleb oma kulud üle vaadata ja rohkem kärpida. Niisama naljalt seakasvatajad oma tegevusest ei loobu, nad on ju ettevõtjana tegutsenud aastakümneid. Ja eks nad on üht-teist õppinud ka.

Samas kui majandamine läheb väga raskeks, tekib küsimus, kas on mõtet üldse Eestimaal sigu kasvatada. Väga palju sõltub sellest, kui palju Eesti inimene kodumaist sealiha süüa tahab. Kui ta on nõus kohaliku sealiha eest maksma, siis ei kao kodumaine siga kuhugi.

Suur osa Eesti seakasvatajatest müüb toodangut välja, sest idaturul on nõudlus olemas ja seal pakutakse kõrgemat hinda. Kui idaturul nõudlust ei oleks, siis oleks Eesti seakasvatuse jätkumine küsitav. Ka meie oleme sinna aeg-ajalt müünud.