Kes maksab, tellib muusika

Varasemad PwC küsitlused näitasid, et farmaatsiatööstuse tippjuhid ei tundnud maailma majanduses toimuva ees nii suurt aukartust kui nende kolleegid muudes tegevusvaldkondades. Nüüd on pilt muutunud, ravimitöösturid on hakanud senisest rohkem muret tundma konkurentsi, valitsuste rolli ja õnneks ka tarbijate soovide pärast.

Majanduslangusest enam mõjutab ravimi- ja meditsiinitehnika arendajaid-tootjaid kasvav kaubandus, suurenev reisihimu ja kiirenev globaliseerumine, nii pääsevad viirusedki kergemini liikvele. Lisaks pandeemiad ja teised hädaolukorrad, mis väljendub enam kui poolte küsitletud tippjuhtide mures oma ettevõtete järgneva kolme aasta kasvuootuste teostatavuse pärast.

Muutuste lävel. Muutused ootavad ka farmaatsiatööstusele omast innovatsioonivaldkonda. Ühest küljest väljendub see kasvavas IT rollis, näiteks virtuaalsete patsientide kaasamises uute toodete testimise kiirendamisse. Teisalt liigub ka farmaatsiatööstus kasvavatesse majandustesse (Hiina, India, Brasiilia), mis on järelevalveasutused valvsaks muutnud, kuna seal tehtud katsetuste tase on üsna ebaühtlane. Farmaatsiatööstus liigub senisest tihedama koostöö poole tootjate, teadusasutuste, järelevalveorganite, valitsuste ning tervishoiuasutuste vahel. Väga suur osa küsitletuist tunnistas, et uute toodete arendamine ei saa enam olla tööstuste siseasi. Näiteks propageeritakse häälekalt, et tööstuse ja teadusasutuste ühistöö viljad peaks internetis kõigile vabalt kättesaadavaks tehtama.

Kui teemaks on ravi ja selle maksumus, soovivad ka patsiendid oma sõna sekka öelda. Internetis targaks saanuna nõuavad nad üha paremaid ja ohutumaid ravimeid ja erinevaid lisateenuseid, mis nende arvates tervist edendaks. Farmaatsiatööstustel ei jää üle muud, kui tarbijaile vastu tulla. Enamik tootjaid on tarbijate kaasamise oma uude strateegiasse olulisele kohale kirjutanud, kusjuures 70% firmasid soovib selleks kasutada sotsiaalmeedia võrgustikke.

Kes selle kinni maksab? Tervishoid on kuum teema ka poliitikutele. Kasvavad majandused peavad esmatähtsaks taskukohaste hindadega tervishoiuteenuste kättesaadavuse parandamist, samas kui arenenud riikide demograafilised muutused tervishoiukulusid hoopis suurendavad. Pensioniea tõustes jätkab üha enam inimesi töötamist, kuni nende kroonilised haigused ägenevad, mis suurendab tasemel ravimite ning raviseadmete sotsiaalset ja majanduslikku väärtust. Tootjatel jääb tõdeda, et neile osutatav surve on tohutu, sest kui nad oma tegevuskulusid kokku ei tõmba ja kasumimarginaale ei vähenda, siis maailma tervishoiu vajaduste rahuldamiseks raha lihtsalt ei jätku. Selles olukorras muutub määravaks valitsuste roll - kuidas nad reguleerivad meditsiinitoodete hindasid, mismoodi toetavad tootearendust? Farmaatsiatööstuste ja valitsuste huvid ning eesmärgid on paljuski kattuvad. Tulemuseni jõudmiseks tuleb aga mõlemal oma ideaalmaailmas järeleandmisi teha.