Kupeldamine usumeeste moodi

"Et te kogeksite kõik selle missiooni osa, mida jumal on meile südamele pannud," kuulutab jumalasõna Seitsmenda Päeva Adventistide koguduse eestvedaja, pastor Rein Käsk koguduse ees. Samas koguduses on jutlustajaks ka Reinu poeg Taavi Käsk. Isa ja poja jumalasõna kuulutamistest võivad saada osa kõik soovijad. Nende jutlused on internetis avalikult kättesaadavad. Meeste tegevusel on aga ka varjatud pool.

Tallinnas sotsiaalmaja pidavate Käskide kaudu on võimalik hankida odavat tööjõudu erinevatele ehitusobjektidele ja heakorratöödeks. Tööjõu teeb odavaks see, et töölepinguid töötajatega ei sõlmita ning Käskide vahendusel ajutist tööd leidvad inimesed jäävad kokkulepitud tasust ilma.

"Kui inimesed on usklikud, siis peavad nad olema usklikud, aga mitte sellised šaakalid, kes võtavad sult viimse penni käest," põrutab Andrus vihaselt. Taskus 50 krooni, astus ta 2009. aastal sisse Tallinnas Männikul asunud sotsiaalmaja uksest. Sotsiaalmaja peab MTÜ Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskus, mis tänaseks on kolinud Männikult Tondi tänavale. MTÜ tegevust juhivad Rein ja Taavi Käsk ning Igor Miller. Andruse poolt šaakaliteks nimetatud mehed on lugupeetud inimesed.

Pastor Rein Käsk on justiitsministeeriumi palgal. Ta on Murru vangla sotsiaalosakonna peaspetsialist-vanemkaplan. MTÜ Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskuse juhataja Taavi Käsk on ka Haapsalu Tööotsijate Ühingu esimees. Igor Miller on endine justiitsministeeriumi vanglate peakaplan, kes 2008. aastal pälvis Eesti Kirikute Nõukogu oikumeenilise aastapreemia vanglakaplanaadi ülesehitamise ja arendamise eest.

Tallinnas, Kuressaares, Ahtmes ja Haapsalus tegutsev MTÜ Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskus tutvustab end kui vanglast vabanenud inimeste abistamise ja ühiskonda sulandumusega tegelev mittetulundusühing, mille eesmärk on tervendada kristliku eetika alusel Eesti ühiskonda ja luua tingimused, et vanglast vabanenud inimesed käituksid edaspidi seaduskuulekalt. Seda üllast tegevust finantseeritakse Euroopa Liidu abiprogrammidest ning toetajateks on olnud ka Tallinna linn ja sotsiaalministeerium.

See on aga ilus fassaad. Tegelikult on ülla eesmärgiga mittetulundusühing osutunud mitmele inimesele lõksuks. Käskide sotsiaalmaja uksest sisse astudes kukub inimene võlaringi, kust tal on raske välja rabeleda. "Kohe küsiti üüriraha. /---/1500 krooni nõuti elamise eest kuus, aga elamistingimused olid jubedad. Alguses lubati, et üksi toas, pärast pandi kolmekesi tuppa. Toas polnud mitte midagi," meenutab 2009. aastal sotsiaalmaja uksest sisse astunud Andrus.

"Kui ma tulen tänavalt, siis kus ma võtan selle raha? Juhid pakkusid välja tööd. Rein Käski poja firmas käisime Tuukri tänaval vana vene hoonet koristamas. Igor Miller jäi meile kahe objekti eest võlgu. Üks oli Viimsi objekt, teine nukumuuseumi ehitus. Ta jättis raha maksmata. See on häbematus," räägib Andrus, kel õnnestus MTÜ haardest lahti rabeleda. Ta ei taha rääkida oma minevikust. Ütleb, et on oma praeguse tööga väga rahul, tal on nüüd naine, oma kodu ja oma elu.

Äripäev kohtus nelja endise ja ühe praeguse sotsiaalmaja elanikuga. Nende jutust koorus välja julm skeem, mis näitab, kuidas hätta sattunud inimesi abistavas MTÜs hädalistega manipuleeritakse. Kuidas inimesed muudetakse sisuliselt orjadeks, keda erinevatele ehitusobjektidele vahendatakse.

Sotsiaalmajas eluaset vajavatel inimestel reeglina ei olnud nii suurt sissetulekut, et tasuda näiteks 1500 krooni suurust igakuist üüri. Tekib üürivõlg ja siis ulatavad sotsiaalmaja juhid oma "abistava" käe ja pakuvad võimaluse MTÜ juhtide firmade kaudu erinevatel ehitusobjektidel töötades võlg kustutada. Töölepingud jäetakse sõlmimata ja kui tuleb palgapäev, siis teatatakse, et suurem osa palgast läheb võlgade katteks.

Teine mõjutusvahend on toit, mida saadakse ka erinevate heategijate annetustest. Saadud toidukaup jaotatakse kaheks. Paremat kraami saavad need sotsiaalmaja elanikud, kes on kuulekad ja ei protesti. Enda õigusi taga nõudvad elanikud peavad aga leppima hädapärase ninaesisega.

"Olime seal nagu tõelised orjad," ütlevad Äripäevaga rääkinud sotsiaalmaja elanikud kui ühest suust. "Nad olid väga huvitatud, et sa just nende (Igor Miller ja Taavi Käsk - toim) objektidele töötama läksid. /---/ Paistab, et nende eesmärk oligi inimesi võimalikult kaua seal kinni hoida. Nad polnud huvitatud, et sa kuhugi mujale tööle lähed. See oli lõputu võlaring, kuhu inimesed sattusid," räägib sotsiaalmajas elanud Väino.

Rein Käsk peab Äripäevaga vestelnud sotsiaalmaja elanike motiiviks kättemaksu. "Teile "infot" jaganud meie jaoks anonüümsed "kannatanud" kuuluvad ilmselt nende hulka, kel tuli oma käitumise tõttu lahkuda ja kes üritavad omal kombel kätte maksta. Nii nagu meie oma klientuuri ei taha eelarvamuslikult ühe mõõduga mõõta, on ka teil eesõigus igal juhtumil tegeliku taustaga tutvuda. Ma manitseksin teid seda tegema," soovitab pastor.

Rein Käsk ütleb, et ta on selgitanud sotsiaalmajas üüripinna soovijatele, et tegu ei ole riikliku ülalpidamisega asutusega ning seetõttu tuleb elanikul endal tasuda elamiskulud. "Tallinnas ei ole ei Männikule ega Tondile saabunuist kellelegi antud lubadusi töökoha asjus. See oli neile teada, et selle asja eest peavad nad ise hea seisma," räägib Rein Käsk. Sotsiaalmaja elanikke musta tööjõuna kasutamise kohta tal enda sõnul infot ei ole.

Taavi Käsk aga tunnistab, et osa sotsiaalmaja töötajatega polnud töölepinguid sõlmitud ja töötasu maksti mustalt. Küsimusele, miks nii tehti, vastas Käsk: "Üks põhjusi, miks neile mustalt makstakse, on see, et neil on nii palju hagisid ja kohtutäiturid võtavad raha ära, kui see pangaarvele laekub."

Lisaks Taavi Käskile kasutas sotsiaalmaja elanikke oma firmas ka justiitsministeeriumi endine ametnik, kaplan Igor Miller. Osa elanikke käis värvimas näiteks Poska maja katust, osa aga nukumuuseumi ehitusel. Milleri firmade heaks töötasid ka Väino ja Andrus, kes mõlemad käisid renoveerimas nukumuuseumit.

"Käisime Nunne tänaval nukumuuseumi ehitusel, kus tegutses Milleri firma. Seal jäeti meid päris ilma rahata. Kui keegi küsis, et miks ei maksa palka, siis oli vabandus kohe võtta: peatöövõtja pole raha ära maksnud. Sinna see jäigi," ütleb Väino.

Igor Milleri sõnul ei saanud mehed oma tööga lihtsalt hakkama. "Kuna minu töö oli aastaid tihedalt seotud kinnipeetavatega, siis on ka SRK (MTÜ Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskus - toim) töötajad olnud minu kauaaegsed koostööpartnerid," räägib Miller. "Olen SRK heaks töötanud ka vabatahtlikuna. Kui tegelesin ehitusettevõtlusega, siis aeg-ajalt proovisin hõivata tööle ka vanglast vabanenud isikuid, enamasti see ebaõnnestus, kuna inimesed ei saanud oma tööga hakkama," lisab ta.

Äripäev kirjutas mullu kevadel, kuidas Milleri firma Renovo Ehitus sai tellimuse Teatrinukkude Muuseumi renoveerimisel, mille kogumaksumus ulatus 58 miljoni kroonini ja mida finantseeris ka Euroopa Liit.

Renovo Ehituse kanda oli puidust akende renoveerimine. Mehed tegid ligi kuu aega tööd, kuid Miller jättis palga maksmata. Ehkki töövaidluskomisjon on sotsiaalmaja elanikele õiguse andnud, pole Miller raha siiani ära maksnud. Ta ütleb, et jääb oma seisukohtade juurde.

Pärast seda, kui Äripäev juhtunu avalikustas, oli Miller sunnitud justiitsministeeriumi palgalt lahkuma. Renovo Ehituse omanikuks sai mullu mais aga keegi Dmitrijs Bakirovs ning firma nimeks Plus Autorent.

Kolmas sotsiaalmaja elanik Vadim räägib, et tööl käidi ka teistel objektidel. "Keegi firmajuht helistab ja mehed saadetakse kohale. "Äriklient", nagu majas öeldakse, helistab, et on vaja töölisi kas lammutusele, küttepuid tegema või oksapoisiks. Osa mehi käis kellegi krundil puid ja võsa maha võtmas. Üks oli otsustanud, et paneb oma villa püsti soosse. Mehed olid pea vööst saadik soos sumpamisest märjad," meenutab Vadim.

Viiest inimesest neli, keda Äripäev täna ilmunud uuriva artikli tarbeks intervjueeris, on sotsiaalmajast lahkunud ja elavad oma elu. Nendest vähemalt kaks on varem kandnud ka vanglakaristust.

Sotsiaalmajas elanud inimeste nimed on artiklis muudetud. Enamik neist oli nõus Äripäeva ettepanekuga intervjuu videosalvestada. Ainult Väino oli sellele vastu ja temaga kokkuleppel salvestasime intervjuu diktofoniga.

Kokkuvõtet videointervjuudest sotsiaalmaja elanikega ja sotsiaalmaja majandava Taavi Käskiga saab vaadata Äripäeva veebilehel. Järgnevalt esitame lühidalt, mida sotsiaalmaja elanikud meile rääkisid.

Tõsine ja tagasihoidlik, pealtnäha umbes 55-60aastane päevitunud ning kõvasti tööd näinud kätega mees. Ta ütleb kohe jutuajamise alguses, et räägib vaid seda, mida ise on näinud.

Elasin ja töötasin turismitalus, kuni tulekahju hävitas kõik. Mulle jäi ainult tööülikond, dokumendid põlesid ka sisse. 2009. aasta lõpus tulin elama sotsiaalmajja. Kohe, kui sinna läksin, küsiti raha. Soovitavalt 300 krooni. Mul oli 100 krooni, teise 100 krooni laenasin sõbralt.

Vähemalt peavari oli olemas, voodi oli pehme, voodiriided olid ka, telekas mõne kanaliga oli samuti. Sinna toodi igasugust toitu, me käisime neid toidukaste maha laadimas. Paremad palad läksid eraldi tuppa ja neid me rohkem ei näinud. Oli päevi, mil polnud midagi hamba alla panna. Ma ei tea kuidas, aga kuidagi elasin. Vargile ei läinud ja prügikastist otsima ka mitte. Toiduks oli meil sotsiaalmajas pakutav, rasvata piim ja saiakesed. Seda ei saanud toiduks nimetada.

Olime tööl Lootsi tänaval, see oli füüsiliselt väga raske. Kummardades ja püsti tõustes võttis silme ees mustaks, olime kurnatud.

Pärast seda leidsin ise endale töö. Alguses ehitasime Asunduse tänaval katust, hiljem olin metsatööl. Minu jaoks oli tähtis, et saaksin üüri ära maksta. Rootsis käisid mehed lund koristamas, üle kuu aja ootasid raha. Lõpuks said hulga vähem, kui lubati. Raha näidati, kuid enamik sellestki võeti üüri katteks ära.

Olen sellest kohast alateadlikult eemale hoidnud. Olen üürinud endale nüüd Mustamäel korteri ja mul on püsiv töökoht. Ehkki on ütlus, et toimige minu sõnade, mitte minu tegude järgi, siis usumeestel võiksid ikka sõnad ja teod koos käia. Mentaliteet oli selline, et sinu najal on hea teenida. Inimene on nagu neeger, keda võib orjana kasutada. Objekte, kuhu sotsiaalmaja elanikud tööle saata, oli Igor Milleril ja Taavi Käskil pidevalt.

Aga kui elad sotsiaalmajas, siis töö otsimine nõuab ka kulutusi. Meile ei makstud töö eest raha, et me oleksime saanud tööd otsida. Olid sõltuv sellest, mida seal pakuti.

Kui lõpuks ütlesin, et lähen ära, siis öeldi, et minu üürivõlg on 8000 krooni. Ma olen nõus tasuma, mis ma olen võlgu jäänud, kuid mitte nii palju. Tegin tööd, mille eest nad raha ei maksnud.

Midagi meeldivat mul sellest ajast meenutada pole. Sulle antakse pidevalt mõista, kes sina oled ja kes nemad on. Ja nemad ütlevad, kuidas asjad käivad ja mis sa tegema pead. Tõusta, et sellest mülkast välja pääsed, sind eriti ei lasta. Ikka soovitakse ketiots külge jätta, et sa neist sõltuksid.

Maardus elava Valeriga pidime kohtuma ühel neljapäeval, ent ootamatult jäi see ära. Selgus, et tal polnud linnasõiduks raha. Ta häbeneb meid oma koju kutsuda ja me vestleme Maardus ühel pargipingil. Tal on mehe kohta kummalised, sileda nahaga peenikesed sõrmed. Välimuse järgi ei arvaks iial, et see mees võis elada sotsiaalmajas.

Midagi head mul sellest ajast meenutada pole. Hea, et oli magamiskoht. Kui alguses paar kuud olid normaalsed ja isegi maksti natuke raha, siis varsti hakkas tekkima väike võlg. Siis hakati pakkuma, et võite töötada seal ja seal. Palka mulle ei makstud, mingit töölepingut polnud.

Mul polnud ka kuhugi mujale minna. Alguses oli võimalik maksta ka viie või kümne päeva eest. Nad ei visanud mind välja, aga lõpuks öeldi mulle, et võlg on 13 000 krooni. Tööta ja tööta, aga kui palju sa pead töötama, seda ei teadnud. Puudus igasugune kontroll selle üle, kui palju maksti, kui palju võlast maha arvati - mitte midagi ei teadnud.

Praegu sotsiaalmajas elav endine vang. Tema oli intervjueeritavatest olukorraga sotsiaalmajas kõige enam rahul.

Töö tegemiseks valitakse välja kõige nõrgema iseloomuga inimesed, need, keda saab ilma rahata jätta. Kas Käskid on ausad inimesed või mitte, seda ma öelda ei oska. Tean, et on inimesi, kes rahast ilma jäid. Mina töötan, et keegi ei tuleks ega ütleks mulle, et sa oled võlgu. Jah, ma olen vaene, aga ma ei tekita ühiskonnale probleeme.

Toit on sotsiaalmajas tegur, millega inimesi motiveeritakse. Kui oled lojaalne, hea tööline, ei hakka vastu, siis saad ka paremat toitu, näiteks jogurtit, salatit jm. Kui mitte midagi pole, on toit ka boonus. Nälga ei lastud kellelgi surra. Kui protestid, ei viitsi töötada, siis pead aga piirduma miinimumiga - leiva, saia ja piimapakiga.

Habras, emotsionaalne naisterahvas. Ta näeb mustades ketsides ja tagis välja tõenäoliselt palju noorem, kui passis kirjas on. Nadja räägib palju, tema jutt on humoorikalt mahlane. Ta on südamlik ega talu ebaõiglust.

Igaühele, kes sotsiaalmajja tuli, öeldi, et majal on võlad ja tuleb maksta. Alguses ei esitatud meile arveid. Hiljem hakati neid tegema. Kui inimesel oli arve maksmata, siis oodati üks kuu ja löödi välja. Suvel pesin ma majas aknaid, lubati 30 krooni tunnis. 4-5 tundi päevas töötasin ja 150 krooni päevas arvestati üüri võlast maja. Sellisel moel kustutasin kuni septembrini töötades oma võlad ära. Need, kes minuga koos töötasid, kustutasid ka võlad.

Mehi võeti metsa puid lõikama, muru niitma. Ülemustel olid enda firmad, sinna objektidele võeti mehi tööle. Kindlasti oli üks firma Igor Milleri oma. Miller maksis meestele haigla objektil 25 krooni päevas, sedagi kahe mehe peale.

Ma ei oska öelda, kuidas nad selle rahaga üldse elasid. Kuidagi aga ära elati, küsisime üksteiselt suitsu. Kust inimesed hankisid söögi-joogi, suitsu - ei kujuta ette. Ma ei oska öelda, kuidas ma isegi elasin. Sõitsin ema juurde maale, seal sõin.

Näiteks turvameest hoiatati õhtul ette, et homme tuleb tööle minna. Tuli tagasi, vaevu elus. Süüa ei jaksanud, tuli ja kukkus. Tassis mingeid raskeid kotte 5. korrusele. Kui palju ta raha sai, tuleb temalt küsida, aga kõik läks korteri üüri kirja. Turvamehena töötas ta seal majas ööpäevaringselt, puhkepäevadeta. Aeg-ajalt võeti teistele töödele. Tööga tasub ta oma elamise eest.

Ühel korral tuli mingi tüüp maja ette. Oli tige ja karjus telefoni. Küsisin, et kes see on. Öeldi, et jumala tegelane ja meie sotsiaaltöötaja mees Igor Miller. Kujutasin ette, et jumalasulane on vaikne ja vaga inimene, aga autost tuli välja bandiit. Sõnad ei olnud just kirjanduslikud.

Tal oli probleem kahe sotsiaalmaja elanikuga, kes töötasid tema objektil ja nõudsid palka, mille pärast ta oli vihane ja sõimas telefonis.

See oli õudne elu, orjapidamise tööstus, diskrimineerimine ja kõikide inimõiguste eiramine. Küsimus oli, milleks üldse vangist välja tulla, kui käib selline mõnitamine. Inimesi ei koheldud inimeste, vaid loomadena.

Ma elasin seal kümme kuud, kuid ma ei saanud sealt ära minna, sest mul polnud nii palju raha, et linnas korterit üürida. Kui ma ükskord selle raha sain, üürisin pikemalt mõtlemata linnas korteri. Kolisin öö otsa ja hommikuks olin läinud.

MTÜ Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskuse juhtide Taavi Käski ja kaplan Igor Milleri kaudu said musta tööjõudu tellida nii erasikud kui ka ettevõtted. Äripäeval on põhjust arvata, et selline tegevus on toimunud aastaid. Esimene vihje ilmus juba 2002. aasta oktoobris maakonnalehes Lääne Elu, kus kirjutati, et ligi 50 Haapsalu töötu väitel sunniti neid tasuta tööle linnapea Urmas Suklese eramukrundil. Samuti Suklesele, praegusele Eesti Panga presidendile Andres Lipstokile, endisele sotsiaalministrile Toomas Vilosiusele ja Tallink Grupi suuromanikele Ain Hanschmidtile ning Enn Pandile kuuluva spaa Fra Mare heaks. Töötute rakendamisega tegeles toona ja tegeleb ka praegu Käsk.

Käsk ütleb, et tal oli Haapsalu linnaga leping töötutele töö korraldamiseks. Fra Mare ja linnapea Urmas Suklese kinnistul aga töötud töid ei teinud. "Nad täiesti valetasid," ütleb Käsk Haapsalu töötute aastaid tagasi esitatud süüdistuste kohta.

2009.-2010. aastal tegid sotsiaalmaja elanikud lammutus- ja koristustöid Tallinna sadamas D-terminali lähedal asuval Tallinna Sadamale kuuluval Lootsi tn 10 objektil, kus peatöövõtja oli Primus PR. Alltöövõtja oli Buildings & Holdings Project (BHP).

Primus PRi juht Priit Riim Äripäeva küsimustele ei vastanud.

Tallinna Sadama ärisuunajuht Ahto Ader kinnitab, et riigifirma ei teadnud tellijana musta tööjõu kasutamisest midagi.

Sellel objektil mustalt töötanud sotsiaalmaja elanik Väino räägib, et sotsiaalmaja elanikud viidi lammutustöid tegema. "Oli talvine aeg, meil kästi käepärased riided selga otsida. Bussiga toodi sotsiaalmaja rahvast ka Haapsalust. Lammutamistöö oli üsna ohtlik, seal olid suured puittalad, mis tuli maha võtta," meenutab Väino.

"Töötasime seal veidi üle kuu. Alguses lubati 25 krooni tunnist, aga lõpuks maksti kokku 1000 krooni. See jäi ka minu ainsaks teenitud rahaks. Siis tuli Margit Miller ja ütles, et 500 krooni tuleb üüri katteks ära võtta," ütleb Väino.

MTÜ Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskuse sotsiaaltöötaja, Igor Milleri abikaasa Margit Miller ütleb, et teeb nii, nagu juhataja temale ütleb. "Meil on tavaliselt kokkulepped, et kui inimene tööle läheb, siis mingi summaga kompenseerivad oma elamise ka," väidab Miller.

Väino sõnul oli rahaga või õigemini rahata toimetulemine keeruline. "Me pidime ka ise ühistranspordiga Männikult kesklinna objektile sõitma ja kuukaart maksis juba 420 krooni. Eks see töö oligi rohkem tegemise rõõm. Üks kord ostis töödejuhataja meile tassi kohvi ja igaühele saiakese," lausub ta.

Töölepinguid ei olnud. Samal objektil töötanud Vadim ütleb, et raha maksti mustalt ning nii vähe, et elamiskulu öömajas katta ei suutnud. "Paar korda reedeti anti raha, 500 krooni, ja see oli ka kõik. 1000-1500 krooni jäid ikka võlgu. Mingeid töölepinguid, pabereid polnud. Lihtsalt maksti raha," räägib Vadim.

Ehkki mehed kinnitavad, et objektil töötas Taavi Käski firma, väidab viimane, et seal töötasid hoopis tema juhitava MTÜ Haapsalu Tööotsijate Ühingu mehed.

Kui alguses kinnitab Taavi Käsk, et kõikide meestega olid sõlmitud töölepingud, siis hiljem ütleb, et kõikidega siiski polnud. "See oli lühiajaline projekt ja oli näha, et lõpeb kohe ära," märgib ta.

Margit Milleri jutust aga selgub, et neid lühiajalisi projekte tuli ette sageli. "Meil käib majast tohutult palju rahvast läbi, ehitusobjekte ja töölesaatmisi on aasta jooksul olnud päris palju," lausub Miller.

Taavi Käski sõnul oli Tallinna Sadamale kuuluva hoone ehitusel tasu kokkuleppimine osaliselt suusõnaline ja osa oli kirjalikult fikseeritud. "Seal oli ka teisi firmasid peal, kellele me töid vahendasime," lisab ta ja soovitab rääkida Haapsalu firmaga BHP.

BHP asutaja Alo Lõps ütleb, et nende firma sai Lootsi tänava objektiga valusa õppetunni, sest Primus PR ei maksnud sentigi.

"Mis puudutab sotsiaalmaja elanikke ja nende töötasusid, siis ma ei tahaks nõustuda, et keegi neile maksmata jättis. Neid töötajaid võis olla seal kolm. Üks mees oli selline, kes käis 4-5 päeva ja siis kadus ära - küll jäi haigeks, küll oli ilmselgelt joobes ning lammutusele teda kaasata ei saanud," räägib Lõps.

Taavi Käsk organiseeris töötajaid ka Tallinnas Ülemiste liiklussõlme ehitusele, mille peatöövõtja on Merko Ehitus. Merko kommentaar sel teemal jäi napisõnaliseks. Merko Ehitus kinnitas, et neil ei ole sõlmitud alltöövõtulepinguid Taavi Käskile kuuluvate firmadega Rannavesi ja Rannavesi Ehitus. Samuti on Käski nimi Merkole võõras ning pole ka teada, et alltöövõtjad maksaksid Merko objektidel mustalt palka.

Taavi Käsk aga kinnitab, et tema on töötajaid organiseerinud Ülemiste liiklussõlme ehitustöödele. "Tegemist on minu korraldatud tööotsaga ning seal on ametis Haapsalu Tööotsijate Ühingu mehed, kes teevad kaevamistööd," ütleb Käsk. Neid mehi kasutab kaablitöid tegev Haberst Infra, mille Tartu osakonna juhataja Andrus Palatu ütleb, et töö eest esitas neile arve siiski Taavi Käski enda firma, mitte MTÜ.

"Arve esitasin oma firma nimel. See oli arve, mis puudutas koppasid. Teine arve tuleb veel, meeste töö eest," selgitab Käsk.

Üks sotsiaalmaja elanik kinnitab, et osa mehi käis koristamas ja ehitamas ka Tallinna südalinnas asuvas Solarise keskuses. "Ühiselamust kupatati kogu aeg inimesi sinna ehitusele," ütleb Väino.

Käsk ütleb, et tema ei tea Solarisest midagi ning tema seda ei organiseerinud. Ta lisab, et paljud tööotsad tulevad majja elanike enda kaudu ning Solaris võis olla üks sellistest.

2009. aastal tuli sotsiaalmajja tööpakkumine: punt mehi saab minna Rootsi lumekoristustöödele. Meeste teada oli sõnumitoojaks maja psühholoog.

Esimesse satsi sai sotsiaalmajast seitse meest ning neli tulid veel Paide kandist. Mehed koguti kokku, pandi söök Eestist kaasa ja sõidutati Rootsi katuseid lumest puhastama. "Meile lubati korralikku palka. Juhul kui töö saab otsa, makstakse Rootsis raha välja. Olime seal 20 päeva, tööpäevad kestsid 13 tundi. Töö oli raske ja väsitav," räägib Andrus.

"Elasime üksteise kukil nagu kilud karbis. Üks tuba oli 8, teine 11 ruutmeetrit suur. Meil polnud isegi vett, dušš oli kuskil üleval korrusel. Seal oli kuivkäimla. Hommikuti oli võimatu uksest sisse minna, kuna hais lämmatas," kirjeldab Andrus. "Söögi võtsime Eestist kaasa, ka leivad-saiad. Ka ise ostsime sööki kaasa, poisid laenasid sugulastelt raha. Kusjuures käisime Rootsis vargil, seal on küllalt lihtne varastada. Paar korda toodi Eestist ka söögilisa," meenutab ta.

Kui mehed tagasi Eestis olid, maksti lõpuks palka. "Esimese hooga pani sotsiaalmaja juht Rein Käsk minu ette lauale 3000 krooni, kuid siis ütles, et ma olen elamise eest võlgu, ta ei usalda meid, ja võttis raha ära. Teised poisid said mingi 1000 Eesti krooni," lausub Andrus.

Sotsiaalmaja elanik Vadim lisab, et lumekoristustöödel inimesi alt vedada oli ebaõiglane. "Lund koristama saadeti need, kes olid majale võlgu. Neile selgitati, et osa teenitud rahast läheb võlgade katteks, osa taskurahaks," räägib ta.

Käsk väidab esimese hooga, et ei tea Rootsi tööotsast midagi. "Peaksin enne majasisese juurdluse korraldama," lausub Käsk, kuid siis hakkab talle Rootsi tööots meenuma. "Tean, et Rootsi teema oli üleval, et neid inimesi sinna aidati, et nad said seal käkiga hakkama ja nad saadeti tagasi," räägib ta. Missugune pahandus see oli, Käsk ei täpsusta.

"Tegemist on väga kirju ja raske seltskonnaga. Neid jamasid on kogu aeg nende ümber olnud. Psühholoogi kaudu võis see töö majja tulla, kuid seda inimest, kellega kokkulepe seal oli, ma ei tea. Ma ei usu seda, et raha maksmine üldse meie kaudu käis," ütleb Käsk.

Sooviksin küll aega näpistada vastamiseks, et Teid uurimises aidata ja ka säästes Teie südametunnistust. /---/

Millalgi ei ole turvakodus majutamise tingimuseks olnud töötamine sellega seotud isikute pakutaval tööl. See on alati olnud neile võimaldatud "hoovõturada". Samas on mitmetest aja jooksul saanud asised pidevad kaastöölised. /---/

Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskuse (SRK) haruturvakodud asusid mitmes Eesti paigas. SRK toimis projektfinantseerimisel, mis oli aga minu mäletamist mööda äärmiselt tõmblev ja ebakindel toimimisviis. Haapsalus näitas isemajandamise tee suuremat püsikindlust. Projektfinantseering toimis SRKs sotsiaalministeeriumi kaudu ja kui 2007. a sellised asjad kohalike omavalitsuste kätte anti, keeldus Tallinna linn SRKd finantseerimast, kuna meie klientuur ei piirne vaid Tallinna elanikega. /---/

Linnaosavalitsus võttis Männiku maja eest aastas ligi 100 000 krooni renti. Soojustamata maja küttearved olid üüratud. Klientuuril puudub elementaarseim oskus ka kuritahtlikkuseta hoiaku puhul elektrit ja vett heaperemehelikult kasutada, sest nad ei ole aastaid neid arveid ise pidanud tasuma ning seega ei teadvusta suhet rahakotiga. Parimatel, st soojematel kuudel jäi kommunaalarvetegi tasumiseks klientuurilt laekunud summadest paar-kolm tuhat krooni puudu. Külmematel kuudel ületas puudujääk kaarega kümne tuhande piiri.

Lisaks maksis Taavi (Rein Käski poeg Taavi Käsk - toim) oma muu majandustegevuse arvel vast enam kui aasta aega palka ööpäevaringsele vahtmeistrite vahetusele. Seni kuni SRKs rakendusid uued töötajad, oli minu osaks ka igakuiste kommunaalarvete edastamine Taavile koos klientidelt laekunud summadega. Kuidas tema puudujääva osaga toime pidi tulema, oli tema probleem, paraku. /---/

Põhjus, miks selle materiaalset puudujääki tootva tööga jätkasime, on endiselt tungiv vajadus sellise taasühiskonnastamise töölõigu järele. Endiselt on meil inimesi, kellel peale pikka (vahel ka lühikestki) vanglakaristust pole praktiliselt mitte kusagile minna. Või mitmesugustel põhjustel ei saa ehk ei taha nad suunduda endisesse elukohta. Paljud loodavad-usuvad Tallinnas kergemini tööd leida. /---/

Tavaliselt vestlen kliendikssoovijaga vanglas, selgitades talle, et kuna tegu ei ole riiklikul ülevalpidamisel oleva asutusega, tuleb tal endal tasuda elamiskulud, milleks Männiku majas oli määratud 1500 krooni kuus. Teiseks elementaarseks nõudeks on alati olnud, et alkohol ja narkootikumid peavad olema meie pinnal elamise ajal välistatud. Olen neile öelnud enne ja pärast vanglat (eriti kui mõni üritab meie majutuspaika vanglaga võrrelda), et vanglal ja meie majal on üks põhiline vahe - kui inimene rikub räigelt vangla kodukorda, siis tema sealviibimise aega pikendatakse ja meil vastupidi. Meie nimelt ei palu meile tulla ega too endi majutusse kedagi vägisi. /---/

Väga paljud küsivad ka töötamise võimalust, mispeale ütlen, et selle tagamine pole meie võimuses. /---/

Oleks ma Juhan Smuul ja aega kirjutada, võinuks mõne kliendi suhtumist väljendavaist juhtumeist ammu raamatu saada. /---/

Meie tegevus selles valdkonnas on nüüdseks katnud kaht aastakümmet. See tähendab sadu kliente, kellega oleme töötanud, ja kümneid ametnikke, kellega koostööd teinud ning kes kõik on tunnistajaks meie tegemiste taga olevatele kavatsustele. /---/

Aga sõltumata sellest, kus kliendid töötavad, tuletan neile meelde, et iga inimene on kohustatud oma kommunaalarved tasuma. Mis puutub tööhõiveküsimustesse, siis kui meie asutuse kliente püüda tööle rakendada, on see enamasti ilmselgelt seotud pikameelsuse, kannatlikkuse ja topeltriskiga.

Kui keegi püüab nende töölerakendamisele mingi kindla kasu skeemi üles ehitada, on ta suure tõenäosusega läbikukkumisele määratud. See klientuur aga vajab "hoovõturada" ning nii mõnegi puhul, kes on oma võimalusi hästi kasutanud, on see ka õnnestunud. Paljude katsetused lõpevad purjutamise, varguste jms tõttu üpris ruttu.

Aga ikkagi on ka neid, kellel on uus algus õnnestunud. Ja iga inimene on inimene. /---/

Teile jõudu, õnnistusi ja läbinägelikkust soovides.