Lauri Lind: hirm võimaldab hästi teenida

Linnul õnnestus kriisi eel kümnekordistada ettevõtte kasumit. Nii nagu paljud teised, sai ka Lind masu ajal oma nahal tunda raha kõrbemist ehk enam kui kümne miljoni kroonist kahjumit. Viimastel aastatel on Lind aga taas kasvatanud ettevõttele jõudsalt kasumit - tunamullu õnnestus tal teenida 6,7 miljonit ja mullu 4,8 miljonit krooni.

Investeerimine on ettevõtja jaoks endiselt põhiline leib, mille teenimiseks kulub vähemalt pool päevast. Lauri Lind räägib, kuidas ta kasvatas miljonikrooniseid kasumeid ja jagab mõne nõuande, kuhu võiks investor täna oma raha kasvama panna.

Kasum tuli mitmetest investeeringutest. Seal võis oma osa olla ka kinnisvaral, mille müüsin. Teine osa tuli erinevatest väärtpaberiinvesteeringutest. Need olid suuresti võimendusega ehk laenuga investeeringud.

Kehvad investeeringud ilmselt. See oli aasta, kui ükski investeering ei tootnud kasumit, kui sa just ei mänginud turu langusele, aga ma ei teinud seda ja sellepärast arvatavasti kasumit ei teeninudki. Kahjum tuli ka eelkõige varade ümberhindamisest, sest käibest teenitud kasumit tuli vähe.

Eelkõige oli see tingitud sellest, et turud läksid üles tagasi. Suures plaanis 2009. aastal sai tagasi teenitud raha, mis aasta varem kadus. Teisalt on minu ettevõte ka laenu andnud. Aktsiatega kauplemine on arvestatav osa, kuid see ei moodusta rohkem kui poole ettevõtte tegevusest.

Kui keskkonda vaadata, on see väga volatiilne. Hetkel puudub isegi üldine ja kindel veendumus, kas tulevikus läheb majandus üldse paremaks. Seetõttu on ka väga erinevaid varaklasse, millest räägitakse. Osa ütleb, et tuleb kulda osta, osa laidab selle maha.

Kahjuks ei ole. Ma pole end kurssi viinud maavaradesse ega väärismetallidesse investeerimise võimalustega. Seetõttu olen seda varaklassi vältinud. Aga kindlasti oleks pidanud sinna investeerima. Teine asi, kas kuld ka tulevikus sellist tootlust annab - seda garantiid ei ole.

Kui seni ei ole teinud, ei ole ka ühtegi head põhjust, miks täna üldse peaks seda tegema. Tagantjärgi vaadates tundub, et kulla parim aeg on möödas.

Kus hirm kõige suurem, sealt võib hästi teenida. See, mida täna kõige rohkem kardetakse, sealt võib aasta või pooleteise jooksul teenida kõige rohkem kasumit.

Selleks võime vaadata, mida tänaseni on välditud. Nendeks on Euroopa riikide võlakirjad, mis on kannatada saanud: Kreeka, Iiri, Itaalia, Portugal ja Hispaania omad. Võib-olla mõnes kohas on risk üle hinnatud ja turg ehk liialt pessimistlik.

Võiks jälgida ka riike, kes ei kanna mingit kahju, kui Kreeka ei maksa võlakirjadelt raha tagasi. Näiteks Balkani riigid. Võib vaadata ka kogu Euroopa pangandust ja finantssektorit tervikuna. Ka siin on pankasid, mille osakud on võlakriisi tõttu kõvasti alla müüdud, kuid võib-olla on oldud põhjendamatult pessimistlikult.

Ma olen eelkõige järginud riski ja tulu suhet. Kui sulle pakutakse investeeringud, mis potentsiaalselt võib tõusta 20%, aga langeda 50 % , pole tegu hea investeeringuga. Kui aga võiduvõimalus on 20% ja kaotusprotsent 10-15, võiksid investorid seda eelistada.

Kriisi eel sai nii palju riske võetud, aga täna mul enam sellist riskivalmidust pole. Kuigi omal ajal sai ka väga riskantsete tehingutega tulu teenitud.

Tõenäoliselt aktsiate ostmine laenatud rahaga. See aga ei tähenda, et kõigi investeeringutega on raha teenitud. Tavaliselt kehtib igal pool 80/20 suhe ehk 20% investeeringutest toovad sulle kasumit, ja 80% toovad nulli või miinust.

Väga vähe. Siin on vaid üksikud nimed, mida likviidsuse tõttu usaldada. Nendeks on näiteks Olympic ja Tallink.

Käin ise riikides ja nende ettevõtetes kohapeal, seda eriti pikaajaliste investeeringute puhul. Lühiajalisi võib ka lihtsamalt teha, kui end kurssi viia ettevõtete tegevusega. Aktiivne investeerimine tähendab põhikohaga tööd ja see pole kerge töö, eriti veel tänapäeval.

Ma ikka loen erinevaid materjale ja teen analüüse. See võtab võib-olla pool tööpäeva. Mõni päev läheb see aeg ka pikemaks. Mõned investeeringud on USA börsil ka tehtud, seega jälgin vastavalt olukorrale ka õhtuti USA turge.